Kui ideaalis soovime luua pere inimesega, kes on meie elu suur armastus, siis tegelik elu toob ka teistsuguseid olukordi – selliseid, kus üks pool tunneb juba suhte alguses, et kaaslane pole talle õige. Miks siis ikkagi paari minnakse?
Kas need on majanduslikud põhjused, hirm üksijäämise ees, lootus halb heaks keerata või veel midagi muud? Eestis on need ajad ammu möödas, kui kedagi pere või vanemate tahtel vägisi paari sunniti.
Ma ei tea, mida arvaksin vale inimesega loodud suhetest siis, kui mul poleks endal minevikus ühte ebameeldivat kogemust, mille üle häbi tunnen. Aastaid tagasi, kui lähenes kardetud kolmekümnes sünnipäev, jäi mulle ühes seltskonnas silma omapäraselt šarmantne mees. Ta tekitas kohalolijates küll vastuolulisi tundeid, aga sellest hoolimata oli temast raske mööda vaadata. Tema Eesti mõistes haruldane töö pani kuulajad vaimustunult ohoo hüüdma, tema jutud olid huvitavad ja välimus eriline, samuti meeldis ta naistele.
