Kunstipoes rippus konksu otsas smaragdrohelise, ultramariini, koobaltsinise, ookerkollase ja Veneetsia punase kõrval ka Veronese rohelise värvituub. Sel pärastlõunal jäi mulle silma just see värv. Mõtlesin aga, et ei osta, segan ise kokku sinisest, kollasest ja valgest. Ometigi läksid järgmistel päevadel mõtted ikka sellele poerohelisele. Ning lõpuks leidsin, et tühja kah, ma ikka ostan.

Linna sõites vilksatas silme eest läbi üks hetk lapsepõlve suvest. Kui klassiõe ema meile pioneerilaagrisse enne vahetuse lõppu varem järele tuli. Ma ei mäleta enam, kas see oli tõesti väljakannatamatu koduigatsus, miks me, kaks kolmanda klassi tüdrukut, palusime end ruttu-ruttu koju transportida.

Tagasiteel sõitis Kristeli ema ka oma ema juurest läbi. Sellest paigast on mul meeles põõsastesse uppunud aed ja tilluke köök, ruum, mida ma kirjeldada ei suuda. Mis vilksatab mu silme eest alati läbi kui kauge tummfilmi pisut üle valgustatud, ent siiski värviline sähvatus.