Räägid ehk veidi oma isast?

Mu isa oli tõeline nõukogude aja mehetüüp – keegi, kes tõenäoliselt oma sisemuses elas läbi erinevaid emotsionaalseid tornaadosid, kuid kelle tunnetuslik väljendusoskus sai ilmsiks alles pärast seda, kui oli manustatud lõõgastavaid jooke. Nii et oli keeruline aru saada, mis hetkel kõnetab sind tema tegelik mina ja millisel hetkel teatud keemiline reaktsioon.

Samas tuli ette ka omajagu jaburaid ja toredaid lugusid. Isa oli oma töökaaslaste ja sõpradega küllaltki erinev inimene sellest, kes ta oli kodus. Alati kui temaga tööle kaasa sain, avanes kardinaalselt erinev isiksus: vaimukas, kiire, terav, seltskonna hing. Ilmselt selline natuke skisofreeniline loomus on ka mulle tema geenidega edasi antud. Mis rolli loomisel on võimalik hästi enda kasuks tööle panna.