Ühel sumedal õhtul, kell hakkas vist juba üheksa saama, läksime tüdrukutega seenele. Arutasime teel, mida nad tahavad suurena tegema hakata. “Äkki hakkan ka pildistama? Ei, fotograafiks ma ei hakka! Muidu peab kogu aeg töötama!” teatas Kirke. Lonkis fotograafi elukese üle juureldes veidi edasi ja ütles siis: “Tead, emme, sa oled pildistades nagu kalamees – ta püüab kala, sa armastust!”

Pahh! Nagu ikka – justkui välk selgest taevast! Me seitsmeaastane võttis ühte lausesse kokku selle, miks ma oma tööd armastan. Kogu selle põnevuse, armastuse ja helguse pärast. See pisike lugu seenelkäigust ja armastusest oli üks esimesi, mis ma oma imede päevikusse üles tähendasin.

Edasi lugemiseks: