Lagedil asuv vaikne kena kohakene on Tiinale armas lapsest saati. Siin all jõekäärus, vana kalurimaja veeres, tegi isa talle koos õdedega paadisõite. Hiljem armastas teist ja kolmatki korda abiellunud fotograafist mees külla tulnud tütreid õunapuude all ja kartulivagude vahel jäädvustada. Kui isa 1980ndate alguses suri, jäi lagunev majake pärandusena Tiinale kui ainsana lapsi omavale tütrele.

“Ma ei tahtnud sellest majaloksust midagi kuulda!” hüüatab Tiina. “Ega ka aiamaal töörügamisest. Mulle piisas sellest, et olin kogu lapsepõlve suviti maatööd teinud!” Praeguse Väo karjääri kohal oli asunud Tiina vanaisa talu, kus sai onu ja tädi juures suviti nii vikatiga heina niidetud kui ka karjamaal lehma lüpsmas käidud.

“Mäletan, et kui esimest korda vikati kätte võtsin, oli sirget heinakaart nii ilus vaadata! Kolhoosikord nägi aga ette, et alles siis võis põõsatagustest oma loomadele ninaesist varuda, kui kolhoosi heinad lakas,” kaob Tiina oma tasaseks pügatud õuemurul hetkeks mälestustesse. Kas tõesti on see rohetav plüüsvaip perenaise kätetöö? Siiski ei, kord nädalas käib traktori ja trimmeriga abimees.

Edasi lugemiseks: