Karm reaalsus: kuigi Eesti on tuntud oma edukate iduettevõtete poolest, ei leia me nende ettevõtete tegevjuhtide hulgast ühtegi naist

ÜRO Pekingi tegevuskava sisaldab eraldi peatükki majandusest, kus on omakorda kuus strateegilist eesmärki. Need käsitlevad naiste majanduslikke õigusi, näiteks ligipääs tööjõuturule, ja rolli peamiste ressursside kontrollis, naiste ettevõtluses osalemise ning ettevõtlikkuse arendamiseks mõeldud meetmeid, samuti erialast segregatsiooni ja diskrimineerimist vähendavaid poliitikaid ning majandusliku toimetuleku ja pererollide tasakaalustamise alaseid eesmärke.

Eestil on mitmes valdkonnas ette näidata märkimisväärseid edusamme, nt naiste kõrges haridustasemes ja tööjõuturul osalemises. Samas peegeldab Eesti naiste rolli majanduses püsiv paradoks: kuigi Eesti naised on Euroopa Liidu ühed haritumad, on Eesti sooline palgalõhe püsivalt üks kõrgemaid ning see esineb kõikidel haridustasemetel. See viitab sügavamale probleemile: majandusliku võimu ebavõrdne jaotus sugude vahel. Majandusliku võimu ebavõrdsust võime kõige teravamalt näha kahes valdkonnas: Eestis on naised väga vähe esindatud majanduse kõige olulisematel juht- ja otsustuskohtadel ning töö- ja pereelu tasakaal on selgelt kaldu naiste kahjuks.

Kuigi Eesti on tuntud oma edukate iduettevõtete, nn ükssarvikute poolest, ei leia me nende ettevõtete tegevjuhtide hulgast ühtegi naist. Ka teistel juhtivatel kohtadel Eesti idufirmades on naised pigem erand kui reegel. Sarnane olukord valitseb ka Tallinna börsi põhinimekirjas olevates ettevõtetes, kus juhatustes ja nõukogudes domineerivad mehed, naiste osakaal on laias laastus viiendik.

Naised on tugevalt alaesindatud majanduslikes otsustusprotsessides ja neil on piiratud ligipääs majanduslikele ressurssidele.

Eesti ükssarvikute ja börsi põhinimekirja ettevõtete koguväärtus on laias laastus võrreldav Eesti SKP mahuga ning nende juhtimises on naistel märkimisväärselt väike roll. See näitab, et naised on tugevalt alaesindatud majanduslikes otsustusprotsessides ja neil on piiratud ligipääs majanduslikele ressurssidele.

Seega, kui Eesti majandus on viimase 30 aasta jooksul läbi teinud dramaatilised strukturaalsed muutused, siis meeste ja naiste rollid majanduses on pigem jätkuvalt ebavõrdsed ja traditsioonilised. Seda väljendab ka tööturualane segregatsioon, kus naised töötavad enam haridus-, tervishoiu- ja sotsiaaltöös (25% vs. 4%) ning oluliselt vähem (10% vs. 40%) loodusteaduste, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatikaga seotud (STEM) ametites.

Teine oluline probleem puudutab perepoliitikat ja rollimudeleid. Kuigi vanemahüvitis on olnud oluline meede lastega perede toetamisel, kasutavad seda valdavalt naised. Positiivne on see, et meeste osakaal on alates 2006. aastast tublisti kasvanud: mõnelt protsendilt ligi kolmandikuni 2021. aastal. Meeste madalam osalus kinnistab endiselt traditsioonilist arusaama, et kodu ja pere eest hoolitsemine on eelkõige naiste ülesanne, mida väljendab naiste suurem hoolduskoormus igapäevastes kodustes tegemistes. PRAXISe värske uuringu alusel on see 1,6 korda suurem kui meestel.

Majandusliku võimu ebavõrdse jaotumise üheks oluliseks tulemuseks on kõrgendatud vaesusrisk, mis on Eestis suurem naistel.

Selleks et murda seniseid mustreid ja liikuda võrdsema ühiskonna suunas, on vaja oluliselt jõulisemaid meetmeid võrreldes praegustega. Tähtis on edendada naiste kaasamist otsustuskogudesse, pakkuda toetusi ja koolitusi ettevõtluses osalemiseks ning muuta perepoliitikat, mis soodustaks mõlema vanema võrdset osalemist laste kasvatamises.

Pekingi tegevusplaan rõhutas naiste võimestamist ja soolise võrdõiguslikkuse edendamist kõikides eluvaldkondades. 30 aastat hiljem on Eestil veel pikk tee minna. Vaja on kompleksseid lahendusi, mis hõlmavad nii poliitikamuutusi, haridust kui ka ühiskondlike hoiakute nihet.