Istun Chicago O’Hare’i lennujaamas ning kahe tunni pärast rebib 280 tonni alumiiniumi – või millest iganes neil päevil lennukeid tehakse – maast lahti, mina koos sellega. Ma kardan lennata, olen vist alati kartnud ja jäängi kartma.

Ma tean, et lendamine on ohutu. Mul pole midagi karta ning mõistusega saan sellest aru. Kardan aga sellest hoolimata, aju- ja kehakeemial on oma loogika, mis keeldub kainele analüüsile allumast. Ma suudan oma hirmu veidi talitseda, ent päriselt maha suruda mitte. Umbes nagu armumist.

Ka kõige harmoonilisemas abielus võib juhtuda, et üks (või mõlemad) partnerid kellessegi kolmandasse ära armuvad...