Toonane toimetaja Hille Karm meenutab pea 30 aasta tagust väljasõitu nii: “Korraldasime ajakirjateemalisi viktoriine ja vastasime uudishimulikele küsimustele.” Säärastest vestlustest koorus tuumakaid teemasid.

Ka Kihnu-reisist ilmus rida lugusid, millest poevad hinge saare­naiste portreed. Hillel on eredalt meeles vaprad Kihnu vanaemad, kes “oma tütarde või miniatega olid saanud pere­peadeks ja vaatamata saatusele suutsid olla ikka päikeselised. Paljud noored mehed olid kas mandril või... Kihnu surnuaias.”

1993. aasta Eesti Naise artiklis kirjeldas ta üsna samamoodi: “Mandrilt tulijale jääb küll mulje, et ilma naisteta Kihnu ära ei elaks. Mehed, need rasked mehepojad on kerged mere loksutada ja märjukese meelitada. Kihnu rool on naiste käes. /---/ Surnu­aed, kuulsa Kihnu Jõnni rahupaik, on täis vähem kuulsaid jõnne. Mehepoegi, kes läinud parimas eas. Noori naisi läinute seas ei märka.

Aga ühe pika elu elanud Kihnu naise hauakivil seisab: Olgu muld sulle kergem, kui oli elu.

“Eks ole nutetud küll juba,” ütleb Metsa talu Anni, kohendab rätikut peas ja tal on rõõmus nägu ees.”

Kahele lausele, mis selle aja­killu alguses kirja pandud, kirjutas Aimi Paalandi jätkuks kolmanda: “Kihnu memm kõplab põllul kartuleid, villane kört seljas. Sadamakail ootab mini­seelikus koolitüdruk. Igaühel oma elu elada.” Nii on – ja igaühel oma lugu rääkida. Oleks vaid, kes kuulaks.

Massakas on ilmselt üks tuntumaid kihnukeelseid sõnu ja tähendab mandriinimest.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid