Sama ajakirja läbib veel üks joon. Kaks naist, Evelin Samuel ja Eva Luigas, meenutavad teineteisest sõltumatult, kuidas nende lapsepõlves oli teisest maailmasõjast möödas aastate hulk, mis oleks praegu tagasivaates käegakatsutav minevik. See on üks mu lemmikuid mõttemänge: kujutleda inimeste elulugudes, kui kaugel nad mingil ajahetkel olid ajaloo ühest rängemast ja traumaatilisemast sõjast. Sõja kuri vari ulatub minugi põlvkonnani. Õnneks mu lapsi puudutab see juba vähem.

Miks aga Evelinile ja Evale sõda meenub? Ilmselt ikka koroona, isolatsiooni ja maailma sulgumise pärast. Kindlasti raputasid laulev revolutsioon ja 1990ndate algus me elu alustalasid veelgi rohkem. Tookord aga võtsime seda enesestmõistetavalt, puudus võrdlus. Nüüd aga näib, et mida mugavamat elu elame, seda valulisemalt talume muutusi. Mis ei tähenda, et peaksime praegust olukorda naeruvääristama või vähem tõsiselt võtma.

Hoiame üksteist!