Miskipärast on mul tunne, et alati, kui Andrest otsima hakkan ja ta lõpuks telefonitsi taban, on mees just lennuki pealt tulnud. Mis ei tähenda loomulikult seda, et me võiksime siis sujuvalt kohtumise kokku leppida, sest teda ootavad ees proovid ja kontserdid, ikka mitme-setme päeva jagu korraga. Aga aja ta leiab – hämmastavalt kiiresti! – ning kokkusaamine ise ei kanna iial mingit kiirustamise pitserit. Maestro oskab pühenduda.

Sama segane ja korduv on lugu teemavalikuga – Andresega võiks ja tahaks rääkida absoluutselt kõigest. Sel korral siis näiteks olukorrast talle nii armsas Estonia teatris („See, mis seal praegu toimub, ei sära enam endises hiilguses!”) või pandeemiast („Kas sina oled ka kuulnud, et kogu see jama kestab nüüd aastani 2024?”).

Mina panen ette, et alustaksime siiski elu õppetundidest, nagu kokku lepitud, aga nii lihtsalt see Mustoneni taltsutamine ka ei käi. Minevikuvorm lihtsalt ei meeldi talle üldse, sest oma elu kirjeldab ta pideva teelolekuna.

Con moto – liikuvalt, liikumises


„See ei ole nii, et midagi on olnud ja sinnapaika ta jääb: iga järgmine päev annab midagi juurde, pakub midagi uut. Mina armastan sellist vanatestamentlikku psalmi, mis ütleb, et iga päev loob jumal mulle uue südame."

Näitusele!

Millised väljapanekud Euroopa metropolides väärivad kaemist?