Loovutamine on vabatahtlik loobumine. (Antud juhul küll pisukese sunniga, et juba esmaspäeval, ja tagamõttega, et arvestust saada.) Me võime loovutada raamatuid ja rõivaid taaskasutusse või need kellelegi kinkida või koguni ära visata, sest need tunduvad tarbetud, ei sobi, ei kõneta, jätavad külmaks. Sellega oleme üleliigse hüljanud, mis meie kappe ja riiuleid koormab. Sama tuleb teha vanade tõekspidamiste, eelarvamuste, ennatlike hinnangutega, need tuleb ajust ja mälust kustutada, maha kriipsutada, need tuleb lõplikult kõrvale jätta või ära heita nagu arengut takistav rämpsvara. Kursiivis verbid pole sünonüümid, neil on igal oma lõhn ja värv ning viide erinevale põhjusele ja tagajärjele. Keele sõnavara rikkus põhineb võimaluste küllusel ja nende eritlemisel.

Aegunud suhetest, seisukohtadest saab ka lihtviisiliselt võõrduda, aeg ise võõrutab neist, nagu laps võõrutatakse rinnast, et ta saaks iseseisvaks. Inimene võib elu jooksul oma eesmärgist hälbida, vananedes taltuda ja tagasi tõmbuda ning järele jätta, ta võib pettunult käega lüüa ja püssi põõsasse visata, sest targem annab järele. Ta võib heastki pakkumisest keelduda, sellest ära ütelda, ta võib ameti koguni maha panna. Ekstreemsel juhtumil inimene põlastab talle tehtud ettepanekut, või teisipidi – taganeb juba sõlmitud leppest, võtab sõna tagasi, murrab või sööb oma sõna, ta eemaldub ja lööb lahku. Mis iganes.

Iga millestki loobumine toob kaasa millegi saamise.

On rõõmsaid ja kurbi loobumusi. Väga raske võib olla loobuda lastest ja abikaasast ning endisest elukorraldusest, olgu siis kolimise, lahutuse või surma läbi. Lein, viha, pettumus, ohvritunne ei lase teinekord märgata uusi võimalusi uuel elujärgul. Iga millestki loobumine toob kaasa millegi saamise, ning saamine öeldakse olevat kaalukuselt suurem ära andmisest. Siinkohal meenub äraandja, kes reedab isamaa – mis on sellise tehingu vahetusväärtus, millest ta loobub ja mis ta vastu saab? Kas seda tohib üldse kaaluda?

Tänuväärsem liik loobumist on annetamine. See peab sündima puhtast südamest, mitte tahtmisest meeldida enesele ja maailmale, mitte upsakusest või lootusest koguda igaviku ees plusspunkte. Eesti muinasjuttudes aitab heatujuline vaenelaps kõiki teel vastu tulijaid ega oota vastutasu, ja just seetõttu ta õnnelikuks pärjatakse, ta saab rikka ja tubli mehe, kellega elab veel tänigi, kui nad juba surnud pole – mis vist on ülim, mis tollal vaeslapsega juhtuda sai. Vanarahvas uskus, et meie tegude viimsel vaagimise hetkel pole kaalul niivõrd meie teod kui tegude ajendid, meie südame olek. Hea teada, et maailmas on väga palju inimesi, kes on valmis oma piskust või paljust aitama hädalist, toetama kurjatõvepõdejat või paljakspõlenut, on inimesi, kes ulatavad vabatahtlikena abikäe kriisikolletes ja suurüritustel või kes loobuvad honorarist ja kuulsusest mõne ühise asja huvides.

Ainult see, mida oled ära andnud, jääb sulle alles.

Mõnusa kõlaga sõna loobumine tundub olevat küllalt uus ja ajakohane, mõni aastakümnend tagasi visati kildu loobu ja lahku tüütuks muutunud seltsilise pihta. Ometi on see kirjas Fr. W. Willmanni teoses „Ellamisse-Juhhataja”: Lobu ja lahku, minna ei woi sind mitte aitada. Niisiis pidi see aastal 1793 olema laialt tuntud. Unustatud vana sõna saab aja möödudes taas kõlbuliseks ja värskeks, nagu vana rõivamood tuleb ikka ja taas tagasi. Heast asjast ei pea heast peast loobuma.

Näitusele!

Millised väljapanekud Euroopa metropolides väärivad kaemist?