Katrin ja Martin tutvusid 20 aastat tagasi. Martin oli iga peo hing ja süda – seltskond jumaldas teda, naised eriti.

“Ja ta valis minu!” – nagu prints ballil.

Nad abiellusid ja elavad hästi, isegi väga hästi. Neil on hoogne seks, aga juhuslik kallistus või “ma armastan sind” ei kuulu nende maailma. Martinit isegi ärritab lähedus. Katrini meelest pole nad kunagi kahekesi. Nende vahel on alati lapsed või lõputu voorina külalised.

Kolm last sündisid riburada. Martin soovis palju lapsi. Ta on teinekord abiks ka, aga tal on alati väga palju tööd. Kuid kodune Katrin peab igat senti lunima ja see natuke alandab. Martinile meeldib, kui Katrin on füüsiliselt heas vormis, ütleb seda välja ka.

Lapsed sündisid aasta-kaheste vahedega. “Viimasega olid unepuudus ja kurnatus nii suured, et hakkasin mängima mõttega, kuidas kukutan end jooksuringil rongi ette.” Asi oli ikka väga tõsine. “Rääkisin Martinile, et olen väsinud ega suuda rohkem. Tema aga ütles: ole siis tubli! Olin üksi. Ta ei mõistnud, mida ma talle ütlesin, minu sõnade kaalu.”

Tundub nagu tavaline pereelu – üks käib tööl ja teine kasvatab lapsi? Ilmselt on mehe puhul siiski tegemist nartsissistiga, kes ei mõista Katrini tundeid. Esitab suuri nõudmisi välimusele, isegi kui naine on kurnatusest kokku kukkumas. Mees on rahaasjus kontrolliv. Suhtes on küll seks, aga pole hellust ja kaasade vahele on tekkinud tühjus. Martin on iseendaga rahul – kõik läheb nii, nagu tema tahab. Naine mõistab, et midagi on valesti, kuid loodab, et ühel päeval kõik muutub…

Nartsissiste on me ümber rohkemgi, kui arvata oskame, 10–20 protsenti inimesi. Need võivad olla kolleegid või ülemus töökohal, ema-isa või õde-vend peres. Või elukaaslane.

Näitusele!

Millised väljapanekud Euroopa metropolides väärivad kaemist?