Millegi lihtsalt niisama pildistamine oli 1962. aastaks mind ära tüüdanud. Olin selgeks saanud, et ka fotograafia on kunst. Ning kui seda juba kunstiks kutsuda, peab sellele ka tõsiselt lähenema. Aeg oli hakata mõtlema, mida ja kuidas teha. Millest alustada.

Aastal 1963 kohtasin kaunist tüdrukut Sarmītet, kes oli valmis poseerima ja olema minu, fotokunstniku modell. Ta oli valmis mu idee elluviimist teenima, alistuma millegi suure nimel. Oma ema käest enda pildistamiseks loa välja rääkinud, astus ta mu ette prožektori­vihku otsekui Jumala saadetu. Ei saanud märkamata jätta tema kaelas rippuvat pisikest kuldketiga risti. Hiljem saigi töö nimeks “Tütarlaps ristikesega”. 

1973. aastal tähistasime meie koostöö alguse juubelit...