Tundub, et minu sümpaatia sügise vastu ei ole olnud ühepoolne. Näiteks kaks aastat tagasi suvel jälgisin jalutuskäikudel pihlakaid. Rõõmustasin, kui esialgu kahvatutest kobaratest said õrna tooniga, seejärel aga aina puna-punasemad marjad. Teadsin, et kui pihlakad on valmis ja sügis lõpuks käes, on aeg kohtuda oma pojaga. Pihlakad saavutasidki septembri lõpus täiusliku puna ja mina sain emaks. Muidugi, sügiseti on aset leidnud ka teisi minu elu suursündmusi, aga mil iganes näen pihlakaid, tuleb see tunne – see ootusärevus – taas meelde.

Jaga
Kommentaarid