Tere!

Minu jaoks on märgiline, et kirjutan seda tervitust just novembrinumbri veerus. Mu süda nimelt kuulub sügisele nii noorest east, kui end mäletan... Küllap ei pea pikemalt kirjeldama, kui suured silmad tehakse, kui järjekordselt kusagil teatan, et aasta kõige materdatum aeg, mida sügavmõtteliselt ka sügiskaamoseks nimetatakse, on minu hingele nagu palsam. Jah, väljas on enamasti pime ja rõske... Aga öös on asju.

Mulle meeldisid juba lapsena need pimedad rõsked varahommikud ja õhtud, kui läksin läbi kottpimeda pargi kooli või lonkisin leheligasel kõnniteel trennist koju. Kui läksin keskkoolis pärast tunde väikeseid tööotsi tegema – ikka pimedas. Edasi, ülikoolis – enne loenguid pidi jõudma autokooli sõidutundi ja pärast loenguid juba tööle... kodust välja ja koju tagasi muidugi pimeduses. Õppimisest rääkimata. Pimedas toimetamine annab justkui jõudu, et olla kevadeks ja edasi mõeldes uueks suveks paremini valmistunud. Et mõned olulised asjad saaks aegsasti tehtud.

Tundub, et minu sümpaatia sügise vastu ei ole olnud ühepoolne. Näiteks kaks aastat tagasi suvel jälgisin jalutuskäikudel pihlakaid. Rõõmustasin, kui esialgu kahvatutest kobaratest said õrna tooniga, seejärel aga aina puna-punasemad marjad. Teadsin, et kui pihlakad on valmis ja sügis lõpuks käes, on aeg kohtuda oma pojaga. Pihlakad saavutasidki septembri lõpus täiusliku puna ja mina sain emaks. Muidugi, sügiseti on aset leidnud ka teisi minu elu suursündmusi, aga mil iganes näen pihlakaid, tuleb see tunne – see ootusärevus – taas meelde.