Grete oli koolis eeskujulik õppur. “Ma ei olnud raske laps ega mingi suur pidutseja, olin korralik tüdruk. Olen selle eest väga tänulik oma vanematele, et nad kasvatasid mind rangelt.“

Kooliajast peab Grete oma suurimaks varanduseks sõbrannasid. „Käisin 10 aastat samas koolis ja siis läksin täiskasvanute gümnaasiumisse, kolisin vanematest eraldi ja alustasin iseseisvat elu. Tagasi vaadates tean, et see oli ainuõige otsus," ei kahetse Grete oma valikuid.

“Ma ei tea kuidas, aga see otsus tuli loomulikult. Olen alati püüelnud iseseisvuse poole. Ka täiskasvanuna on minu jaoks väga oluline, et ma ei ole kunagi pidanud sõltuma oma vanematest või mehest. Minu jaoks on alati olnud tähtis kindlustunne ning see, et mul on omad tööd ja tegemised. Ilmselt tuli see kaasa kodust ja perekonnast,” analüüsib Grete.

“Filmides olen teinud kaasa kolmel korral, kuid need osatäitmised on olnud väga erinevates kaalukategooriates. Peale „Padjaklubi“ on Ergo mind ikka võtnud ühte või teise väiksemasse rolli erinevates seriaalides. Osalemine suures filmis on kordades midagi muud kui teha kaasa teleseriaalis. „Eelarve on suurem, meeskond on aga kordades väiksem, võtetele ette nähtud aeg ja nõudlikkus stseenide osas ei ole võrreldav,“ kirjeldab Grete.

Filmis “Jahihooaeg” teen seni oma suurima rolli. Film “Soo” oli aga ajastufilm, kõne pidi olema tänapäevasest erinev ja selles mõttes oli see osa mulle mugavusstoonist väljatulek – mängida vulgaarset üle võlli tegelast oli suur väljakutse. Samas ääretult põnev. Loodan, et see ükskord Eesti kinodesse ka jõuab,“ ütleb Grete.

Kuula saatest, kui noorelt alustas Grete töötamist, kuidas kohtus oma abikaasa Ergo Kullaga ning kuidas hoidis end noore emana tasakaalus pikkade kurnavate filmivõtete ajal. Juttu tuleb filmide “Jahihooeg” ja “Soo” telgitagustest.