Emal tuli hakkama saada kaotusvaluga, mida ei ole võimalik sõnadesse panna: "Valu ei kao kuhugi, sellega õpitakse elama ja see on alati minuga. 3 aastat ja 3 kuud hiljem elan ma endiselt üks päev korraga. Ärkan üles. Lähen tööle. Saan hakkama oma tunnetega. Olen rõõmus iga väikese asja üle, sest teisiti ei saa. Kui suudan voodist püsti tõusta, siis see on see juba suur õnn."

Heivika kasvas üles hoolitsevas ja armastavas peres, nad on abikaasaga mõlemad kristlased ning armastus oma laste vastu oli piiritu. Tal on kaks poega, kellest üks on tänaseks taevas ja see oli poja enda valik. "Depressioon on meie ühiskonnas alahinnatud haigus. See oskab ennast peita ilusa ja tubli poisi naeratuse taha. Kui mu poeg tegi pöördumatu otsuse, ei osanud me keegi seda ette aimata," kinnitab Heivika.

Heivika poeg Miikael Ainla oli koolis hea õpilane ja sõprade seas populaarne, tegi bändi ja unistas režissööriks saamisest. Tuntuks sai ta filmi "Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus" ühe peaosalisena.

"Olen ennast süüdistanud, et mis ma emana valesti tegin. Mida oleksin saanud teha teisiti, aga tänaseks olen teinud endaga rahu. Valu tuleb endast välja rääkida, nagu mäda tuleb haavast välja puhastada, et haav saaks paraneda. Nutmine on tervendav ja leinavalu tuleb endast läbi lasta," on Heivika soovitus.

Kuula podcastist, kuidas ennast uuesti üles ehitada, kui õhku jääb palju küsimusi, aga vastuseid neile ei saa kunagi. Kuidas leppida olukorraga ja endale andestada, sest ema kohus on oma lapsi kaitsta. Kuidas ära tunda depressiooni ja leida abi oma lastele? Kust leida sellises olukorras tuge, kellelt küsida abi? See on pisarateni liigutav valus jutuajamine ühel elu keerulisimal teemal.