Pärast õigusteaduse õpinguid sattus Mari-Liis Lind juhuse tahtel tehnoloogia tippettevõtetesse. „20ndates eluaastates puutusin sageli kokku suhtumisega, et sekretär saabus ..., peaksin kohvi tooma ... See oli osa ettevõtet külastanud meeste üsna stereotüüpne käitumine,” meenutab Mari-Liis.

„Minu jaoks on oluline, et me naistena reageeriksime seksistlikele kommentaaridele. Kui me vastu ei ütle, siis me normaliseerime sellise käitumise enda ümber. Võib-olla see mees ongi „Onu Heino”, sest talle pole kunagi öeldud, et see ei ole sobilik kommentaar,” kritiseerib Mari-Liis ühiskonna reegleid. „Minul on selliseid ebameeldivaid olukordi palju olnud. Ka palga läbirääkimistel. Minu palgaküsimise peale vastati, et me ei maksa isegi oma meestele nii palju palka, kui teie soovite. Vastasin, et see ei puutu minusse, kui palju te meestele maksate. See on palk, mida mina soovin ja võib-olla peaksite sellist tasu maksma kõigile oma naistöötajatele,” meenutab Mari-Liis oma otsekoheseid seisukohti.

Tehnoloogia valdkonnas on naisi ainult 10–15% ja eespool kirjeldatud suhtumine naistesse levinud paljudes riikides. „Minu tiim usaldas mind ja mulle anti sageli suuremaid tööampse, kui ma ise oleksin julgenud endale võtta. Olen tänulik, et ma tehnoloogia valdkonda sattusin ja mind usaldati,” kinnitab Mari-Liis. „Mulle meeldib, et meeste seltskonnas ei ole selja taga rääkimist, vaid kõik öeldakse otse välja. Selline otsekohesus oli algul hirmutav, aga hakkasin sellesse suhtuma nii: neela alla, võta ennast kokku ja tee paremini. Olen meestelt õppinud ka seda, et kriitika ei käi mitte minu, vaid minu otsuste ja töö kohta. Ei tohi asju isiklikult võtta,” ütleb Mari-Liis oma kogemusele toetudes.

Mari-Liis meenutab üht esinemist Hongkongis, kui enne tema väga keerukal teemal ettekannet hüüti lavalt sissejuhatuseks: „Now the beautiful blond European ...”. „See oli nii halvustav, nagu oleksin olnud eksootiline kohatäide. Kuidas sa hakkad ettekannet pidama, kui sind on selliselt paika pandud,” kirjeldab Mari-Liis.

Mari-Liis räägib, et juba kahekümneselt pidi ta olema kohe nii-öelda suur inimene. „Oleksin tahtnud olla ikka veel noor. Küsiksin täna oma noorelt minalt: tüdruk, kus su lõhkised teksased on? Keskkooli ajal oli mul kapis rohkem pükskostüüme kui praegu. Aga mitte sellepärast, et moodne olla, vaid selline oli arusaam, kuidas on vaja riietuda ja olla juba suur. Miks peaks olema 17-aastaselt selline?” arvustab Mari-Liis ennast noorena. „Eks selle põhjuseks oli pidev soov ennast tõestada, sest tundsin, et minus kaheldakse. Pärast 30. eluaastat suureneb naise usaldusväärsus ... Samas on peale tulnud uus generatsioon noori naisettevõtjaid, kes on alles 20ndates, aga keegi ei tule selle pealegi, et peaks kohvi tooma ... või julgeks keegi neilt seda küsida. Minu põlvkond oli liiga püüdlik ja tagasihoidlik oma arvamuse välja ütlemisega,” mõtiskleb Mari-Liis.

Kuula podcastist, milline on Mari-Liisi unistuste riik, kuhu ta esimesel võimalusel seiklema läheks. Millised olid tema lapsepõlveunistused ja noorpõlve moesoovid ning kes on see noormees, kelle pärast Lasnamäe tüdruk Mari-Liis läks Tallinna Reaalkooli õppima?