Mihkel Raud enda seni varjatud sõltuvusest: tean suurepäraselt, et võidan heal juhul oma kümme eurot tagasi

Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Täpselt sellises sõnastuses lõpeb iga reklaam, mis kutsub inimesi riiklikes hasartmängudes ehk Eesti Loto korraldatavates loosimistes osalema.

Loomulikult tekib küsimus, milleks see hasartmäng siis sobiv on, kui ta rahalisi probleeme ei lahenda. Vastus on liiga küüniline, et Eesti riik seda valjuhäälselt öelda julgeks: hasartmängu ainus eesmärk on korraldaja kukrut paisutada. House always wins ehk „maja võidab alati“ on lause, mida iga kasiinosõber on kuulnud. Mängupõrgus ei ole põhimõtteliselt võimalik võita. Kui sa „ühekäelisel bandiidil“ kangist tõmmates midagi võidadki, topid selle kohe masinasse tagasi – äkki toob järgmine ring veel rohkem raha? Ei too. Aga see ei sega tuhandeid inimesi igal hommikul kasiinosse astumast, et seal kogu oma maine vara maha mängida. Miks? Sest risk on erutav.

Ameerika psühhiaater Anna Lembke on oma raamatus „Dopamiinisõltlased“ (tlk Piret Orav, Rahva Raamat 2023) kirjutanud, et kasiinosõltlane võib ka kaotust alateadlikult soovida, sest vastu pükse saamine on osa dopamiinilaksust, mida mängupõrgu-narkomaan otsib. Keegi ei istu kaardilauda plaaniga oma „rahalisi probleeme lahendada“. Kõik teavad, et kui üldse midagi, siis muudab kasiino rahaprobleemid suuremaks. Võlu asub mujal – me oleme kõik dopamiinisõltlased ning tuhandete eurode „majale“ loovutamine on üks moodustest oma pauk kätte saada.