Mõned nädalad tagasi läksime sünnipäevalauas ajaloolastest sõpradega vaidlema, kas rahvus saab olla süüdi. Kas venelased on süüdi? Oli neid, kes arvasid, et on. Oli neid, kes meenutasid, et sakslased võtsid enda kanda kollektiivse vastutuse. Oli neid, kes pidasid seda ebaõiglaseks.

„Ma ütlesin veel enne 24.02.22: kui sõda algab, siis ootab meid pikk periood, kui sõna „vene“ seostub pommitamisega. See läks kultuurikoodi sisse,“ ütleb näitleja Julia Aug, kes sõja alguses kolis Eestisse, oma vanaisa korterisse Narvas. „Ma elasin mitmesuguseid etappe üle. Vaevlesin tunde all, justkui mina oleksin neid pomme visanud. Et neid visati vastu minu tahtmist, kuid siiski otsekui minu kätega. Ma ei suutnud tükk aega muudest asjadest mõelda.“

Ukraina sõja algusest saab kaks aastat. Maarja Kangro tõlkis meile luuletuse, mille on rindelt kirjutanud Pavlo Vyshebaba oma väikesele tütrele.

„Pavlo on minust kaks aastat noorem. Nagu väikevend oleks sõjas,“ ütleb Liis Auväärt, kes luuletuse leidis. „Ma isegi ei nuta kurbusest, vaid vihast. Tundub nii ebaõiglane, et tema ja ta tütar peavad seda üldse läbi elama!“

Luuletuse kõrval on kollaaž Delfi fotograafilt Rauno Volmarilt, kes on sõja ajal käinud Ukrainas üheksa korda ja pälvis tänavu presidendilt Valgetähe ordeni.

Olen tänulik meie Eesti eest!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid