Kui sulle ei meeldiks lugeda, ei näeks sa praegu neid ridu. Eeldada võib sedagi, et oled omal nahal kogenud, kuidas hea tekst, olgu ajakirjas või raamatus, mõjub ajule puhkusena. Nüüd võib küsida, milleks üldse kirjutada pikka lugu kirjandus­teraapiast? Kas pole see, et lugemine mõjub hästi, niigi selge?

“On suurepärane, kui inimesel on eluaegne ilukirjanduse lugemise harjumus,” kiidab biblioterapeut Berit Kaschan. “Lugedes kirjandust, kus on ka kandev kujundikeel, teed kahtlemata endale heateo. Kuid vastates küsimusele: teraapiaks muutub lugemine siis, kui sinu vastas istub terapeut ja seda materjali, mida sa kirjutad või loed, analüüsitakse lähtuvalt su praegusest elusituatsioonist.” Teisisõnu püütakse teksti toel sõnastada tundeid, mis on varjul inimese sees.

Üks biblioteraapia esimesi võtteid oli suunatud raamatu­soovitus. Juba 1272. aastal pakkusid Egiptuse arstid patsientidele ravi toeks koraani. Ameerikas tegi selles vallas suure töö ära doktor Benjamin Rush, kelle soovitusel hakati 19. sajandil rajama haiglate juurde raamatu­kogusid. Biblioteraapia kui loovteraapia loogika on lihtne: kui inimene loeb väärt teksti, tekitab see emotsioone, mis omakorda mõjutavad protsesse tema kehas.