Suhkrust ja vahust ja südamerahust
“Enesekindluse leidmine on mu elu suur õppetund,” nendib lauljatar Hanna-Liina Võsa (37). “Ma ei taha muutuda isekaks, aga ei taha olla ka päris isetu.”
On tulipalav hommik. Beagle’i tõugu Taco külitab välikohvikus, temast meetri kaugusel istub Hanna-Liina.
Nad on tore paar. Lõputult kurva näoga koer ja reipalt lehvitav Hanna-Liina, kes sirutab kallistuseks käed laiali. (Kohtume esimest korda.)
Kohvik on muidugi Klaus, mida peab Hanna-Liina elukaaslane Christer Saaliste (38). See oli Hanna-Liina meelispaik juba enne, kui nad tutvusid, ning cappuccino’t rüübates on ta siin näinud mõndagi. Narkodiile ja pulmapidusid, leppimisi ja lahkuminekuid.
“Ükskord sõitis auto siit otse vette,” näitab Hanna-Liina üle tee, kust paistab Kalasadama tüüne bassein.
Möödub Christer, plekilised tunked jalas ja hirmus kiirus sees. “Argipäev,” naerab ta ja viipab viisakalt tervituseks.
“Me Christeriga oleme pöördvõrdelised,” leiab Hanna-Liina. “Vaatan teda ja imestan, kuidas ta oskab oma elu elada selliseks action-filmiks. Tal kogu aeg toimub midagi!”
Hanna-Liina on töötanud Soomes, Rootsis, Ameerikas ja tuuritanud Aasias. Aastaid elas ta rohkem võõrsil kui Eestis.
“Mulle sobib, et käin välismaal tööl,” ütleb Hanna-Liina. “Aga olen jõudnud sinnani, et mul peab Eestis olema staap.”