„Elus on õpipoisiaeg, siis tuleb selliaeg ja alles siis saab tulla meistriperiood,“ ütleb 70. aasta juubelit tähistav näitleja Külliki Saldre. Jah, see on elu iidne reegel. „Meisterlikkus sisaldab elu valu äratundmist, mida noores veel ei ole, sest puudub küpsus.“ Nõus, et kogemuse tummine ekstrakt on nüansirikas. Samas möönab Külliki, et määravaks võib osutuda miski tabamatu, mis annab noorele sügavuse või ande erakordse sära, mis vanemaks saades võib sootuks tuhmuda. Mis siis eristab ikkagi kogemust ja kogenematust? „Kooli lõpetades ei saa olla meisterlik,“ ütleb Külliki. Vahest siin ongi elu iva ehk jätkuv nõudlikkus iseenese vastu, kõrged ootused iseenda kasvamisele.
„Vastata tuleb ka küsimusele: mida sina annad elule, mis sinust alles jääb?“ Pakun, et see on üleüldse üks kõige rõhuvamaid küsimusi elu igas etapis, mida õigupoolest ei taha arutluselegi võtta. Küllap paljud meist jõuavad arusaamisele, et vähemalt lapsed jäävad meist alles. Kuidas elada oma elu nii, et laps su üle uhkust tunneks? Ja mitte su saavutuste või tööde pärast, aga selle pärast, kes sa ise olid ning kuidas oma elu ja muutustega toime tulid.
Sellest kirjutab psühholoog Katrin Saali Saul oma artiklis. „Lapsed ongi minu hobi,“ olen minagi kuulnud öeldavat. Milline koorem lastele! Lapsed on siin ilmas selleks, et elada oma elu, kõndida oma rada, mitte sisustada vanemate elu. „Parim kingitus, mida anda lapsele kodust väljalendamise puhul, on vanemate enda rahuldust pakkuv elu,“ ütleb Katrin Saali Saul. Elu on muutustega toimetuleku eksam.
Olemegi seekordse ajakirja nimetanud õnnelikkuse erinumbriks. Meie eesmärk on mõtiskleda koos teiega, mis teeb meie elu rahuldust pakkuvaks. Mulle teinekord näib, et esitame õnnele liiga kõrgeid nõudmisi ja kujutleme seda millegi kättesaamatuna. Olen seda meelt, et õnn lainetab alatasa meie ümber. Kui me ei suuda seda märgata, siis vaat sellega tuleb tegeleda.
Anname õnnele võimaluse meid märgata!
