Joonas* (28): „Lapsena arvasin, et ma pole üldse oma isa moodi. Kui suureks sain, taipasin, et oleme väga sarnased.” Ma ei mäleta oma lapsepõlve. Meie pere oli heal järjel, aga soojust ja lähedust polnud kodus üldse. Ema-isa ei öelnud mulle kunagi, et nad mind armastavad. Ja et nad oleks mind kallistanud, seda ma ei mäleta. Ema on täielik kontrollifriik. Tema sundis mind hoidma nägu, et meil on kodus kõik hästi. Mis sest, et isa hakkas neljapäeval jooma ja lõpetas pühapäeval – ja järgmisel nädalal uuesti. Oma elu mäletan 2. klassist alates.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid