"Isa hakkas neljapäeval jooma ja lõpetas pühapäeval. Ema-isa ei öelnud mulle kunagi, et nad mind armastavad"

Mida tunneb laps, kelle vanem põeb vaimset haigust või sõltuvushäiret? Hirmu. Üksindust. Viha. Kurbust. Kuidas teda märgata ja – aidata?

Lugu ilmus esmakordselt Eesti Naise 2020 veebruarinumbris.

Siret* (36): „Sugulased ei küsi kunagi, kuidas minul läheb. Nende jaoks olen ma oma ema ja tema diagnoos.” Keegi pole mulle kunagi öelnud, et mu ema on haige. Olin 7–8aastane, kui hakkasin pilti kokku panema. Mõistma, mida tähendab lause „ta on rohtude peal”. Skisofreenia on haigus, aga sellest ei räägita nii avalikult nagu näiteks vähist. Kas täiskasvanud arvasid, et ma ei märka, et midagi on valesti? 

Joonas* (28): „Lapsena arvasin, et ma pole üldse oma isa moodi. Kui suureks sain, taipasin, et oleme väga sarnased.” Ma ei mäleta oma lapsepõlve. Meie pere oli heal järjel, aga soojust ja lähedust polnud kodus üldse. Ema-isa ei öelnud mulle kunagi, et nad mind armastavad. Ja et nad oleks mind kallistanud, seda ma ei mäleta. Ema on täielik kontrollifriik. Tema sundis mind hoidma nägu, et meil on kodus kõik hästi. Mis sest, et isa hakkas neljapäeval jooma ja lõpetas pühapäeval – ja järgmisel nädalal uuesti. Oma elu mäletan 2. klassist alates.