"Päeval armastavad isad ja vanaisad muutusid öösel koletisteks."
FOTO:
Me kõik unistame, et leiaks elu jooksul usaldusväärse partneri, meil oleks turvaline paarisuhe ja terved lapsed, vahva perekond. See armas ja argine unelm on aga osade inimeste jaoks nagu hirmudega laetud miiniväli. Seksuoloog Rita Holm jagab oma kogemustest nõustaja ning tugigruppide juhatajana, mis toimub lapsepõlves väärkoheldud inimeste psüühikaga täiskasvanuikka jõudes.
Hiljuti tehtud uuringu kohaselt on iga kuues eestimaalane kogenud seksuaalset vägivalda vähemalt korra elu jooksul. Kord, kui kirjutasin artikli seksuaalsest väärkohtlemisest, milles olid välja toodud kolme inimese isiklikud kogemused, ütles peatoimetaja, et see on avaldamiseks liiga räige. Aga mis teha, selline oli nende inimeste lapsepõlv: täis hirmu, häbi, koledusi, nii füüsilist kui seksuaalset vägivalda. Vägivalda, millest ohvrid tihti arugi ei saanud, sest nende ründajad väitsid neile, et nii on igas peres, see ongi normaalsus, armastus. Et isadel ongi kohustus õpetada enda lapsi seksima. Päeval armastavad isad ja vanaisad muutusid öösel koletisteks.
Ma ei taha kirjutada nendest koledustest, mida need väikesed lapsed pidid läbi elama. Vaid hoopis tagajärgedest, mis paratamatult järgnevad lapsepõlves kogetud väärkohtlemisele, ja sellest, et lootus pole kadunud ning et abi on olemas. Võibolla nii mõnigi väärkoheldud inimene mõistab, et tema praegune eluprobleem ongi tingitud lapsepõlves toimunust. Selliseid äratundmisi juhtub meil sageli väärkohtlemise ohvrite tugigruppide kohtumistel.
Kahjuks on levinud arvamus, mida võib lugeda ka arvukatest netikommentaaridest, et „mis nad nutavad, unustagu ära, sellest on nii palju aega möödas.“ Nii ongi, aastad on läinud, aga inimesed on katki ja tihti on neid lõhkunud nende endi lähikondsed nende endi koduseinte vahel. Levinud müüt nagu tuleks kõige enam karta „võõrast musta mantli ja pesemata juustega onu pimedal alleel“ ei pea paika...
