Kõndimine on lihtne, jõu­kohane trenn ja seda on kerge põnevaks teha – olen varem kirjutanud, kuidas pildistan naisenimega tänavasilte või kõnnin asumhaaval, kaart näpus, läbi kodulinna tänavaid.

Ent tunnistan ausalt – aasta alguses tundsin, et kõige pikem tee on välisukseni. Istusin arvuti taga, kõik koosolekud ja loengud veebis, kuni jaks sai otsa ja keha vajus lonti. Midagi tuli kähku ette võtta, et end õue meelitada...

Jaga
Kommentaarid