Keskeakriisi ja masenduse eest tosinaks päevaks kloostrisse: „Viimse reliikvia” loodud arusaam kloostrist on visa kaduma

Kust on inimkond läbi aegade leidnud varju, meelerahu, lohutust? Eks ikka kloostrist! Mari Kukk tõmbas juhtme seinast ja veetis 12 kuuma suvepäeva Püha Eelkäija skiitas Saaremaal. Kuidas kloostrielu kurnatud inimese vaimsele tervisele mõjub, jagab ta meiega oma päevikus.

Kevadel sain 40 ja taipasin, et olen keset lokkavat keskeakriisi. Kõigepealt lõputu koroona, mis nagu paljusid teisi sundis mindki isolatsiooni. Tundsin end üksildase ja kaunis mõttetuna. Miski ei rõõmustanud, uudised aina levivast viirusest ja inimeste kohutavatest üleelamistest masendasid üha. Miks ma olen? Kes ma olen? Laperdasin nagu vana räbaldunud lipp. Palusin jumalat, kuigi ei ole usklik: jumal, aita mul leida mõte minu ellu.

Siis sain tuttava Facebooki-lehelt idee. Ta kogus oma unistused kokku, kujundas neist plakati ja riputas seinale. Lõikasin ja kleepisin minagi ning vahtisin voodis lamades oma unistuste elu. Muu hulgas seisis mu plakatil internetist leitud foto sinisest altarist kuldses raamis, juures musta markeriga kiri: rahu leiad kloostrist. Tõepoolest, kus mujal saaksin juhtme täielikult seinast välja tõmmata? Kust mujalt leida pühadust, vaikust, rahu ja lohutust? Ja jumalat?

Püha Eelkäija skiita asub Kuressaarest kümne kilomeetri kaugusel Reomäel. Võtsin jõu ja julguse kokku, helistasin õde Theofilile. Soojal häälel vastas ta mu küsimusele, kas palverändureid vastu võetakse, et tulge muidugi. Leppisime kokku 5. juuli, pakkisin kompsud ja läksin...