Need pole ainult mehed, kes peavad paremaks tundeid vaka all hoida. Me kõik tunneme vahel häbi ja haavatavust, kardame haiget saada või teisele haiget teha. Tuleme lapsepõlvest, kus oli kombeks öelda “Laps räägib siis, kui kana pissib” ja hurjutada “Ära tühja asja pärast nuta”.
Inimesed ei julge sageli tunda negatiivseid tundeid – elus justkui tohiks tunda ainult positiivset. Võimalik, et see on seotud lapsepõlves öelduga, kui haiget saime: “See on tühiasi, pole midagi!” Endal on ülimalt paha, nutt kurgus, aga teised ütlevad, et pole midagi... Nii me hakkame oma tundeid pisendama. Ent selline suhtumine ei peaks meid enam mõjutama. Tahame ju luua ja hoida täisväärtuslikke suhteid ning püsida terved. Selleks on oluline jätta oma tunded-mõtted siivsalt alla neelamata.

ÕIGUS oma tundeid tunda ei tähenda automaatselt OSKUST neid tunda. Tundsin hiljuti pettumust, aga ma ei osanud selle tundega hästi kontakti saada. Teadsin, et see olukord peaks puudutama mind emotsionaalselt sügavuti, aga ei puudutanud piisaval määral. Ehk oli see lihtsalt ego kaitse haiget saamise eest?

Kuidas oma tunnetega kontakti saada ja mitte neid alla suruda hingesügavikesse hapnema? Kuidas väljendada negatiivseid emotsioone nii, et see kedagi ei kahjustaks, vaid looks selgust ja mõistmist suhetes? Loe kõigest lähemalt juba artiklist.