Teadlaste elulugudes kirjeldatakse tihti, kuidas nad väiksena raadioid või muid masinaid lahti võtsid, et neist paremini aru saada – mul kahjuks sellist lugu ei ole,” naerab Jaan. Küll võib öelda, et Jaan on raamatukoi: lapsena luges ta kõvasti ilukirjandust, nüüd neelab teadusartikleid. Ta armastab kirglikult teadmisi.

“Veel 12. klassi keskel arvasin, et lähen õppima juurat või majandust, aga kevadeks mõistsin, et mind huvitavad fundamentaalsed küsimused. Praegu oleks hullult huvitav minna tagasi sellesse hetke, kus ma neid asju mõtlesin, sest põhi­mõtteliselt tundus mulle, et mul on kaks valikut: kas hakkan õppima universumit või aju.”

Toona tundus Jaanile, et ajust saab teadus sotti enne kui ilma­ruumist. Praegu pole ta selles kindel.

Saan täitsa aru, et valisid aju ja universumi vahel. Need tunduvad päris sarnased, mõlemad määramatud.

Just! Ma kasutaks sõnu hoomamatuvõimas ja salapärane. Tõelise teaduse ja kunsti jaoks on vaja teatud müstilisust ja ka ajuga on seotud suured mõistatused. Miks me näeme unenägusid? Kust need tulevad? Kuidas saame olla teadlikud iseendast? Miks osadel ajudel tekib autism või Alzheimer?

Minu esialgne küsimus oli see, kuidas on võimalik, et ma üleüldse näen maailma? Milline mõistatus, et keegi on üldse nii-öelda “kodus”! Ajas on vahetunud küsimused, mida ma ajuga seotult uurin, aga nende küsimuste salapära ja suurus köidavad mind ikka. (Muheleb.