Kuidas olete jõudnud oma tänase eriala ja tegemisteni?
Põhimõtte kaudu "ära iial ütle iial". Mõtlesin gümnaasiumis, et psühholoogiat ma kindlasti õppima ei lähe. Tookord ma ei teadnud, et psühholoogia on lisaks nõustamisele veel midagi. Samuti käis selle valdkonnaga kaasas mingi "müstika" vari, mis mulle ei meeldinud. Kui avastasin kognitiivse psühholoogia, siis mõistsin, et psühholoogia sobib mulle väga hästi ja soovin seda lähemalt uurida.

Teadushuvis on süüdi Tartus asuv AHHAA keskus. Tol ajal polnud keskusel veel oma ruumegi ning sattusin nende Vanemuise ruumides avatud näitusele, mis jättis mulle kustumatu mulje. Samuti on mind väikesest saadik huvitanud see, kuidas asjad (sh loomad, inimesed, aga ka ühiskond) toimivad. See oli kindlasti miski, mis mind teaduse populariseerimise poole suunas. Esineda on mulle alati meeldinud, ka sellele ei mõelnud ma varem, et esinejad ei ole vaid muusikud ja näitlejad.

Vaimse tervise teemadeni jõudsin ülikooli alguses Lahendus.netis vabatahtliku veebinõustajana töötades. Ka siis mõtlesin, et psühholoogiks - eriti koolipsühholoogiks - ma saada ei soovi. Õpingute ajal häiris mind, et räägitakse vaid lastest ja täiskasvanutest. Lahendus.netis aga lahendatakse just noorte muresid ning see mulle meeldis.

Magistrantuuris õppides pidin koolipsühholoogia õppeaines vastama küsimusele: "Kui töötaksid koolipsühholoogina, siis kus?” ning minu vastuseks oli "Võru Gümnaasium". Juba mõned kuud hiljem selgus, et see kool otsibki endale uut inimest kohale, kuhu ideaalselt sobisin. Siin ma nüüd 4. aastat olengi.

Millega te tegelete töövälisel ajal?
Puhkan, veedan aega lähedastega, ilusate ilmadega käin väljas, vaatan mitmesuguseid dokumentaalfilme. Tubastest tegevustest võin lõputult mängida lauamänge, õuetegevustest võin lõputult vaadata päikeseloojangut - eriti mingi veekogu kaldal. Ilmselt seetõttu on suvi Võrus Tamula järve kaldal üks mu lemmikuid aegu ja kohti, kus olla.

Mida uut olete enda jaoks või enda kohta avastanud koroonaajal?
Seda, et mu elu on suhteliselt samasugune nagu enne koroonaaega, lisaks olen kohati oma tegemistes efektiivsemaks muutunud. Sõitmist on oluliselt vähem ja see on suurepärane, kuigi mulle meeldib mööda Eestit ringi sõita. Aja mõttes on lihtsalt tohutu võit, kui ei pea ühe koosoleku jaoks kulutama 2-6h sõitmise peale. Ma arvan, et see on hea, et asjad on samamoodi, sest ma tunnen end praegu hästi, järelikult oli enne ka hästi.

Mis on teie lemmiktegevus meelerahu leidmiseks?
Kui on tõesti raske päev või teema olnud, olen enda jaoks avastanud jooksmise. Saan end maha laadida. Üldiselt aga aitavad eelmainitud töövälised tegevused ning see, et ma võtan eri aja ja koha jaoks eri rolli, näiteks koolis käin tööl ühtede riietega, millega mind vabal ajal ei kohta. Nii saan end tööst välja lülitada. Psühhobussi esinemisele lähen aga kolmandate riietega, millega saan end kergemini esineja rolli sisse viia. Vahepeal aga piisab lihtsalt sügavalt sisse hingamisest või tee joomisest ning teistega lihtsalt maast ja ilmast rääkimisest.

Kadri 5 praktilist nõuannet, kuidas ärevustunnet maandada:

1. Tee mõnda hingamisharjutust (õpime ja harjutame läbi 13. mail saabuval üritusel).
2. Too end mõtetest ruumi tagasi: pööra tähelepanu sellele, mida näed, mida kuuled jne (ka selle harjutuse teeme 13. mail üritusel läbi).
3. Kui on ärevuse tõttu raske magama jääda, pane õhtupoolikul enda pingelised ja ärevad mõtted ning homse päeva plaanid kirja.
4. Võta endale aeg, mil lubad ärevatel mõtetel olla.
5. Luba endal puhata, sa oled seda väärt!

Registreeri end 13. mail toimuvale online-kohtumisele delfi.ee/noor