Kui kuulsin, et koos meie (vaktsineeritud) sõpradega meie juures kohvitanud sõprade (vaktsineerimata!) tuttav haigestus paar päeva pärast külaskäiku koroonasse, tabas mind hirmukangestus! Potsatasin istuma. Appi, kas see ongi lõpu algus? Kummaline, aga rohkem kui enda pärast tundsin ärevust täiskasvanud tütrele mõeldes, kes oli sõprade külastusele järgneval päeval meiega õhtustanud. Süümekad sööstsid kohale: issand, tema pole ju milleski süüdi – mis siis saab, kui ta ka nüüd nakkuse sai, ja tema elukaaslane...?!

Kõrvus kohises. Adusin, et selge mõtlemine on mind maha jätmas. Komberdasin kööki, abikaasa ees enam-vähem rahulikku ilmet säilitades, ja keetsin suure kruusitäie piparmünditeed. Viskasin keele alla paar palderjanitabletti ja tuletasin endale meelde naabrinaise ütlust, kui ta teismeline tütar kodust jalga lasi: “Kui ma teaksin, et minu muretsemine midagi aitab, siis ma ju muretseksin.” Sain aru, et saatuse paratamatus, kas mina, mees või meie tütar on nakkuse saanud või pole, ei sõltu minu muretsemisest. Asja see ei muuda. Või kui muudab, siis halvemaks. Stressis ja paanikas inimene haigestub kergemini ja põeb ka raskemalt.

Ilmselt hakkasid piparmünditee ja palderjan mõjuma... igatahes jäi hingamine rahulikumaks. Suutsin mõtteid korrastada. Nii. Nüüd tuleb oma enesetunnet jälgida: kõige varem võib haigus välja lüüa homme, kõige hiljem vahest nädala... ei, kaheksa-üheksa päeva pärast. Abikaasa tegi ettepaneku osta apteegist antigeenitestid: “Kasvõi enda rahustamiseks. Ja kui näiteks homme näitavad testi­vastused, et oleme negatiivsed, siis on vähetõenäoline, et oleksime saanud nakkuse tütrele edasi anda, eks ole?”

Ostsime testid, tegime järgmisel päeval. Need olid negatiivsed. Möödus meie saatuslikust kohtumisest sõpradega kümme päeva... mingeid muutusi oma enesetundes me ei täheldanud. Jah, muigasin endamisi: hirmul on suured silmad. Hirm tahab tulla, aga teda maksab tõrjuda kõikvõimalike vahenditega! Kui ise ei saa ega oska, aitab ehk see, kui mõne klaari mõtlemisega sõbraga asja arutada.

• • •

Veel aastaid tagasi oli suhteliselt tavaline, et iga uue olukorra puhul tekkis mul ärevushoog. Külm higi tuli otsaette ja mind tabas meeletu janu. Kas tegin liikluses midagi valesti või ei teadnud, kuhu sõita – kõik tekitas ärevust. Nüüdseks olen õppinud mitte liiga palju muretsema. Kinnitan endale, et muretsemine ei aita mitte kuidagi, ja sunnin ennast rahulikuks. Olen seda oskust aastate jooksul enesesisendusega lihvinud.

Veepudel on mul alati kaasas, et ärevuse korral rahulikult vett lonksata, ja sügava sissehingamise kunst on ka ära õpitud. Toimib hästi.

• • •