KÄPAJÄLJED SÜDAMES | Leelo Tungal on pärast neljajalgse sõbra surma korduvalt mõelnud, et ei võta uut kutsikat. Nii ka viimati

Kas koer või kass võib olla sõber? Kahtlemata! Lemmikloom on paljudele pereliige ja tema surm suur kaotusvalu.

Mis tunne see on, kui kass trügib sulle sülle? Aga kui õhtustad ja koer istub su kõrval, pilk kahvlile kleebitud? Teadusuuringud ütlevad, et paljud kaladki tunnevad oma omaniku näo järgi ära.

Päris kindlasti toovad lemmikud rõõmu. Nende maneerid ja mängud naerutavad inimest ning viivad muremõttedki viivuks minema. Ka peletab lemmikloom üksildust: tema eest hoolitsemine – toitmine ja tegelemine – võtab tüki igast päevast ja aitab tunda end vajalikuna. Inimene jalutab koera, aga teistpidi jalutab koer inimest: viib ta päevas mitu korda õue, värsket õhku hingama ja tervist kosutama. Mida lähedasemad oleme oma lemmikuga, seda rängemalt mõjub, kui peame jätma temaga hüvasti.

Kirjanik Leelo Tungal mõistab seda valu. Tema kõrval on lapsest saati olnud koerad: Jürka, Tuiam, Sirka, Säri, Silva, Plõks Pojeng, Härra, Proua, Eku, Klaus, Henri, Cherry, Duck...

Pärast neljajalgse sõbra surma on ta korduvalt mõelnud, et ei võta uut kutsikat. Nii ka viimati, pärast malamuudi-hundikoera segu Jürka lahkumist.