Pärast Sopotit muutus kõik

Benno: Annele aitas kõvasti kaasa võit 1984. aasta Sopoti lauluvõistlusel, kaks esimest preemiat, see tähendab esimene koht parima poola laulu esitamise eest, esimene koht põhikonkursil ning sellega kaasnenud teleülekanded. Kontsertreise välismaale korraldas tol ajal Moskvas asunud kontserdiorganisatsioon Goskontsert ja auväärne koht Sopoti laulufestivalil avas tee väga mitmetele Nõukogude Liidu kultuuripäevadele, mis toimusid erinevates eksootilistes maades, kuhu sattumisest võis nõukogude inimene ainult unistada, näiteks Vietnami, Laosesse, Mauritiusse, Madagaskarile, Mongooliasse, Taisse ja mujale, rääkimata Euroopa sotsialismimaadest.
Anne: Sopoti võit muutis elu niipalju, et hakkasingi oma nime all esinema ja läksime Muusik Seifist lahku. Pealegi ei mahu ju kaks „suurt inimest“ ühte bändi, Muusik Seif aga oligi tegelikult ju Tõnis Mägi ansambel. Mina olin tema kõrval lihtsalt teine solist ja tähelend Sopotis tähendas seda, et minu väikesed tiivad hakkasid kandma.

Kiired ostud

Anne: Huvitavalt halenaljakas oli tõik, et kui sain Sopotis auhinnaraha kätte, mis oli zlottides päris korralik summa, siis riigist välja seda raha viia ei tohtinud. Sain selle õhtul enne ärasõidupäeva kätte ja ei teadnudki, mida peale hakata... Pidin selle ära raiskama. Tormasin kohe hommikul turule, aga mida sa, hing, siis ikka ostad? Osta polnud ju suurt midagi, ja ma nii mäletan, et soetasin suure surmaga oma esimese dubljonka ja Benno sai nahkjaki. Tean, et ühel artistidest võetigi piiripunktis lihtsalt raha ära.
Järgmisel aastal läksime Sopotisse juba külalistena ja see lugu oli veelgi naljakam.

Mercedes ja pakisupp

Anne: Nõukogude artist ei tohtinud honorarist midagi – peale päevaraha – endale jätta, kõik tuli viia Goskontserti ja teha aruanne. Sellele Sopoti konkursile olid külalistena nagu meiegi kutsutud näiteks Sheena Easton ja Charles Aznavour. Loomulikult said nad soliidse honorari. Ei nemad ega korraldajad kujutanud ette, millise minimaalse summa võisime meie endale jätta.
Benno: Elasime väga korralikus viietärnihotellis. Sheena Eastonil oli kaks mustahanalist ihukaitsjat ja meile kõigile olid kasutamiseks antud uhked mersud. Nõukogude aja inimesele oli see suur luksus.
Anne: Olin tõeliste staaridega võrdne tegelane.
Benno: Mersud seisid hotelli ees, meie läksime Annega lõunat sööma. Võtsime kaks õlut ja kaks praadi – ning meil olid selle söögikorraga nelja päeva rahad läbi. Me ei tulnud selle pealegi, et nii kallis on! Jõudsime autosse ja juht küsis, et lugupeetud daamid ja härrad, kuhu siis nüüd edasi sõidame? Et võib-olla veel mõnda restorani? Läksime hoopis oma numbrituppa ja ülejäänud päevad sõime kaasavõetud pakisuppi.
Anne: Selline tagavara pidi Nõukogude artistil alati olema, ehkki vaatasime aknast oma Mercedese peale. Vahel tegime linna peal väikese ringi, käisime jalutamas ning valge mütsi ja kinnastega autojuht jäi meid ootama. Sõitsime siis taas hotelli ja sõime kodust kaasavõetud toidukraami.
Kohutavalt mage tunne oli. Oled auga premeeritud laulja, aga samas mitte keegi. Aga noh, nõukogude inimene oli sellegi üle õnnelik, et sai välismaal käia.

Iseenda autojuht

Benno: Ülejärgmisel aastal olime taas Sopotis, seal valiti parasjagu Miss Poolat ja see käik polnud seotud Moskvaga. Toitlustamine oli kenasti paika pandud, vastuvõtt igati vääriline ja palju ilusaid tüdrukuid ümberringi.
Seiklused algasid aga tagasisõidupäeva varahommikul. Vaja oli tagasi Varssavisse saada, et Moskva kaudu Tallinnasse lennata. Ürituse organisaator oli muidu tore mees, aga ärasõidu eelõhtul oli loomulikult pidulik bankett, mis kestis varajaste hommikutundideni ning meie vastuvõtja oli kergelt švipsis, noored missid kahel pool kaenlas. Ütles, et autojuht ootab teid hommikul.
Tuleme siis pimedas varahommikul Veskiga hotellitoast välja – polegi kedagi! Otsiti siis autojuhti tervest hotellist ja lõpuks leitigi – aga ta oli... absoluutselt sõidukõlbmatu, auru all. Seega istusin hoopis mina rooli. Mäletan, et oli hirmus udu – teed ei näinud peaaegu üldse. Sõitsin Varssavini välja, see oli umbes 400 kilomeetrit. Siis ei olnud me veel välismaal rooli istumisega harjunud, rahvusvahelistest juhilubadest rääkimata.
Enne pealinna jõudmist oli juht enam-vähem teovõimeliseks saanud ja kuna ma lennujaama sõita ei osanud, aitas ta hädast välja, vahetasime kohad. Jah, sa võid ju kellegi peale pahane olla, aga see ei aita, kui lennuk lendab ära ilma meieta!

Monitorid ja suitsuvorstid

Benno: Hea juhus meenub seoses ansambliga Nemo. Sõitsime filharmoonia kaudu taas Poolasse kultuuripäevadele, mida peeti Gdanskis. See oli aeg, kui Poolas möllas Solidaarsus ja toidupoolist polnud eriti saada.
Anne: Olime kaasa võtnud „Turisti einet“, et need kohe kohalikesse vastuvõtupunktidesse maha müüa ja saadud raha eest moekaid riideid osta. Selleks et neid kohti leida, polnud vaja konserve tänaval kellelegi isegi pakkuda, need kohad olid kõigile näha ja teada.
Benno: Suur uhke lilledega kaunistatud saal, suured vaasid laval, kohal Nõukogude konsul ja Poola kultuuriminister. Kõik oli justkui esinemiseks valmis. Helimees oli seekord kaasa võetud filharmooniast. Oli üks vanem mees, ei hakka nime ütlema, ja vaatasin, et muudkui jookseb lava vahet. Mis nüüd ometi lahti on? Küsin helimehelt, et milles asi. Aeg oli kontserdi algusest juba veerand tundi üle, rahvas istus saalis ja mul oli juba higipull otsaees, et pärast jälle kutsutakse välja ja küsitakse, miks su kollektiiv alt vedas.
Selgus, et ta oli monitorid suitsuvorsti täis ladunud. Ju ta mõtles, et jõuab need enne kontserdi algust sealt välja võtta, aga nüüd istus rahvas juba saalis ja ta ei saanud kuidagi neid vorste sealt enam kätte, ilma et keegi näeks…
Anne: Vanasti olid monitorid kaantega pealt kinni, need tuli klõpsakaga enne kasutamist ära võtta.
Benno: Olin väga tige. Ma ei kujutanud ette, et keegi võib millegi taolisega hakkama saada ja ega ma täpselt mäletagi, kuidas ta need vorstid sealt kätte sai.
Anne: Ei olnud seal minu esinemise ajal küll mingeid vorste. Te rääkisite sellest mulle pärast kontserti. Ja noh, ega meie tegelikult siiani kõike tea, mida poisid seal kokku keerasid – kes see siis meile tuli kõigest ette kandma?
Tegelikult aga – kui ikka annad kolm-neli kontserti päevas, siis see on väga raske töö ja polnud ime, kui õhtul tehti väike lõõgastus. Pealegi olid kõik noored ja täkku täis ning peale selle ühe korra Baikonuris polnud meil ühtki ekstsessi.

Hüvasti, kosmos!

Benno: Jube palav oli ja kontsert algas meie aja järgi kell seitse hommikul – ajavahe oli niivõrd suur, seal võis olla kell üks päeval. Olime Baikonuril kolm päeva, aga jutt on ärasõidupäevast.
Anne: Tahan rõhutada, et külalisi võeti Venemaal alati südamlikult soola-leivaga vastu ja lõpuks korraldati alati bankett ja kaeti laud. Ei olnud nii, et kõik läksid kohe poodi kangemat kraami ostma. Ja kui sul oli päevaraha rubla viiskümmend kopikat, siis loomulikult külastasid banketti hea meelega.
Benno: Sõitsime kahe maastikuautoga, kogu kollektiiviga kuhugi kõrbesse, kus oli meie auks püsti pandud suur maastikutelk. Sõdurid küpsetasid šašlõkki, pakuti head ja paremat. Aga meie õnnetuseks oli kangemaks kraamiks piiritus, mida segati mahlaga. Kokteil võis olla umbes 70-kraadine ja muidugi, nagu ütlesin, oli väga palav. Ega me seal telgis väga kaua istunudki, lennuk juba ootas, aga kaks polkovnikut, kes meid autodega mööda liiva lõpuks lennujaama viisid, olid samuti meiega märjukest mekkinud. Olid teised üsna kuraasi täis.
Meid ootas kahekorruseline lennuk, olime viimased pealeminejad. Kuulsime, kuidas meeskond ütles, et neid me küll peale ei võta.
Anne: Kui piiritust jood, ei saa sa kangusest arugi.
Benno: Siis näitas üks polkovnikutest oma võimu, hakkas väga karmilt rääkima ja saime ikkagi lennukisse. Magasime Moskvani välja, polnud häda midagi. Aga nii kui lonksu vett peale jõime, olime taas umbes samas seisundis.

Verni Leivak „Gastrollid U-Duuris. Eesti muusikute uskumatud seiklused nõukaajal“ Tammerraamat 2016