Olavi Pihlamägi: suur enamus Jaak Joala lauludest on tänase rahvusringhäälingu arhiivis, kuid mitte kõik
Millal sa Jaaguga tutvusid ja kui tihti suhtlesite?
Me saime tuttavaks kusagil 1969. aasta alguses ja sõbrunesime väga kiiresti. Olime ju eakaaslased, see üks aasta vanusevahet polnud takistav. Sel ajal olime väga palju koos ning nagu nooruses ikka, kippusid paljud kohtumised lõppema hilisööl või veel hiljem. Peod said peetud, muusikat kuulatud, kõik kontserdid ja head esinemised ära vaadatud. Kui Jaak juba Asula tänavale oma isikliku elamise sai, siis muusikakuulamine oli peamine. Eks mina noore raadiomehena vajasin uut välismaist muusikat, mida tol ajal väga napilt liikus. Jaagul jälle olid omad n-ö liinid, kust ta plaate hankis. Nii mõnegi artisti puhul oli Jaak mulle teenäitajaks. Ilmselt oleks Police´i avastamine jäänud mul hiljemaks ning Billy Joel samuti. Cliff Richardit ja Elton Johni kaifisime mõlemad. Kuna minu põhitööks oli ja on tänaseni Tallinna Tehnikaülikoolis ehk tollal TPI kultuurikeskuse juhtimine, siis paljud Jaagu videod salvestati meie ülikooli ruumides ning filmis „Teisikud“ oli ansambli Radar „koduks“ Glehni loss, mida ma sel ajal samuti kamandasin. Kui Jaagul oli hullumeelselt raskete Venemaa gastrollide periood, siis kohtusime harvemini. Mul on tegelikult kahju, et ma ei võtnud vastu tema ettepanekuid koos tema ja ansambliga mõnele tuurile kaasa minna. Ikka ei olnud aega ja mõnikord ka viitsimist. Nüüd pean vaid teiste kurioosseid juttu kuulama, kui populaarne Jaak tegelikult endise N Liidu avarustes oli ja mis kõik nende reiside ajal juhtus.
Plaadiümbris.
Meid pani taas koos mõtlema ja arutama 1993. aastal Eesti Televisioonile sülle sadanud võimalus esimese Balti riigina Eurovisioonil osaleda. Nii sõitsimegi 1993. aastal Sloveeniasse uute riikide eelvoorule koos Jaagu ja tema õpilase Janika Sillamaaga seda esimest pääsukest püüdma. Kahjuks ei saanud me seda kätte, millest jätkus pisaraid Janika silmi ja meie kõigi hinge. Olime ju endi arvates teistest paremad, aga Jugo riikide ringkaitse kõrvetas selle põhja. Õnneks saime järgmisel aastal juba suurele karussellile ning 2008. aastani oli Jaak Eurolauluga seotud. Ega teda ilmaasjata ürituse halliks kardinaliks hüütud. 2000. aastal oli Jaak kultuuriminister Signe Kivi VIP-külalisena Stockholmis Eurovisiooni jälgimas. Oli ütlemata meeldiv, kui Jaak hakkas Vikerraadios tegema saadet „Jaagutaja“, mille ta põhiliselt oma kodustuudios kokku mängis. Kuna minagi tegin samal ajal Vikerraadios muusikasaadet „Muusikum“, siis meie formaadid natuke kattusid, kuid Jaak käsitles oma teemasid kui muusik, mis oli väga tore ning hariv. Sel ajal pidasin vajalikuks teda julgustada saadetega jätkama, kuid ühel hetkel ta lihtsalt loobus, millest mul oli väga kahju.
Tema elu viimastel aastatel olin üllatunud, et ta minu kõnedele ja SMS-idele ei vastanud, kuid teades tema haigusest, ei püüdnud teda ka liialt tülitada. Alles hiljuti sain teada ka tema inimpelguse ja -kartuste tõelise põhjuse, mida ma arusaadavalt avaldada ei saa. Selles olukorras oleks ka mina muutunud erakuks. Meie viimane kohtumine oli kevadel 2014 ühes suurpoes, kus ta kärule toetudes ja müts sügavalt silmil riiulite vahel kulges. Ta oli sõbralik, kuid kuidagi väsinud ning sain aru, et pikalt ta rääkida ei taha. Midagi oleks ehk pidanud veel ütlema, kuid poemelus polnud see kahjuks sobiv. Kas ma saan end pidada Jaagu sõbraks? Mõnel varasemal eluetapil ehk küll, viimastel aastatel pigem heaks tuttavaks, sest sõprus vajab pidevat suhtlemist ning rõõmude-murede jagamist.
Kas teil oli juttu ka sellest, miks ta täiesti kangekaelselt keelas oma laulude plaatidel väljaandmist ja ei soovinud isegi nende raadios mängimist?
Kui Eesti oli taas vaba, siis tundus, et kohe peaks hakkama ilmuma kõigi lauljate „Kullafondi“ plaadid, et rahvas saaks oma iidoleid lõpmatuseni kodudes kuulata. Olen olnud nimetatud seeriaga veidike seotud kui vahetekstide autor ja esitluste läbiviija ning eks ma sellepärast ka Jaagule peale käisin, et tee oma „Kullafond“ lõpuks ära. Paraku sain ma Jaagu käest alati eitava vastuse. Ta küsis: „Kellele seda vaja?“ Püüdsin teda veenda, et rahvas ootab, aga sinna see kõik kinni jooksiski. Kuigi on väidetud, et Jaagul olevat olnud vastuolu selle seeria väljaandjatega, mis võis ka olla, aga rohkem usun ma ise seda, et ta pigem ei hinnanud oma varasemat loomingut eriti kõrgelt. Olen ise olnud Jaagu juures, kui raadiost kõlas „Lady Madonna“ ja Jaak hakkas itsitama ning temale omaselt hüüdis: „Kes see nihike veel on?“. Aga anda plaate välja ilma varase Joala loominguta oleks lootusetu. Rahvas tahab neid laule. Ja ega ma ilmaasjata tema esimesele CD-kogumikule „Suveöö“ noore Joala kõrvale bonustrack’ina ei pannud küpse meistri esitatud „Käies öös“. Ikka selleks, et areng oleks ka kurdile kuuldav. Kui seda esimest plaati oleks Jaak ise saanud toimetada, siis kardetavalt oleks paljud laulud sealt välja praagitud, sest tema nõudlikkus oli üldtuntud. Samas oli ta laulja, kes kunagi praaki ei teinud ja kõik esitatu oli korrektne. Kas alati tema enda jaoks vaimustav, on iseasi.
Raadiotes oma laulude keelamist ei oska ma kommenteerida, kuid eelkirjutatut lugedes saate ilmselt aru, et Jaagul oli oma lemmiklist olemas ja sinna ei kuulunud kaugeltki kõik tema poolt esitatu.
Plaadil "Unustuse jõel" on lugusid ka eraisikute lintidelt. Kuidas need on nende kätte jäänud? Kas teadsid neist ka varem? Järelikult pole neid raadiotes aastakümneid mängitud?
Paraku oli iseseisvumisega nii, et mõnedki institutsioonid leidsid oma loomuliku lõpu. Üks neist oli Eesti Reklaamfilm (ERF), kus Jaak oli koguni 1976. aastast palgal. Kustas Kikerpuu lahkus ETVst ja võttis oma ansambli kaasa ning solistidest Jaagu. Eks legendaarne „Horoskoop“ olnud ERFi ja ETV ühisprojekt, mille laule hoiti kümne luku taga ja mida raadios pikka aega mängida ei lubatud ilma viiteta ERFile. Suur enamus neist lauludest on sattunud tänase rahvusringhäälingu arhiivi, kuid mitte kõik. On inimesi, kes mäletavad, et ERFi likvideerijad tellisid Raekoja platsil asuva peakontori juurde veoautod, kuhu heideti prügina nii „Reklaamiklubide“ ja reklaamfilmide stsenaariumid kui nende saadete helilindid. Barbaarsus, mida on raske isegi mõista! Kahjuks oli see aga reaalsus. Kellelegi oli ruume vaja ja täna seal keldris tegutsev vene restoran meenutab mulle rohkem „Reklaamiklubi“ aegu. Piraatlus oli ka kaugetel 1970ndatel olemas ning enamik ERFi lindistatust leidis korralike koopiatena koha ka isiklikes fonoteekides. Just sealt ma need „kadunud“ lood ja laulud üles olen leidnud. Asjaosaliste endi palvel ma nende kollektsionääride nimesid ei nimeta.
Nimeta mõni niisugune lugu.
Plaadil „Unustuse jõel“ oli üheks selliseks lauluks „Ohe öös“, väga märgilise tähendusega laul Jaagu loomingus. Talle meeldis lausa hullupööra ansambel Procol Harum ning Jaak arvas, et selle looming sobiks temale kõige paremini. Paraku oli tema konkurendiks Boris Lehtlaan, kes mõne selle bändi laulu vahelt noppis. Kui Jaak alles mõtles ja arutles, oli Borka juba lindistuse organiseerinud ja ühtäkki oligi laul „Valgemast valgem“ juba lindistatud ja kõlas eetris. Kuna olin sel ajal Jaaguga pea iga päev kontaktis, mäletan tema reaktsiooni. Laskumata detailidesse võin öelda, et see oli valuline. Kui Procol Harum ilmutas laulu „A Salty Dog“, haaras Jaak peast ning tahtis selle kohe ära teha. Seni Jaagule orkestreerinud Tõnis Kõrvits oli teiste töödega hõivatud ja ütles Jaagule ära. Jaak palus seni pianistina endale nime teinud ja konservatooriumis dirigeerimist õppivat Peeter Liljed, kes heameelega tööle asus. Jaak tellis teksti Vally Ojaverelt, kes „haudus“ seda kaks kuud, sest ta ei suutnud kuidagi sellesse laulu sisse minna. See, mis valmis, oli suurepärane. Boris Lehtlaan meenutas, et „Vildist kübara“ lindistust tulid teised lauljad stuudiosse imetlema, aga tegelikult oli see lugu just „Ohe öös“, mitte „Vildist kübar“. Keegi meie lauljatest ei olnud võimeline seda niivõrd kõrgelt ja pingutusteta laulma kui Jaak. Laul ise oli aga ERRi arhiivist saladuslikult kaduma läinud ning internetiavarustes rändles vaid moonutustega variant, mida plaadile kohe kuidagi ei saanud panna. Raadiod mängisid seda vigast laulu, kuna pärast parvlaev Estonia katastroofi muutus see omamoodi reekviemiks. Nüüd on mul tõeliselt hea meel, et oleme oma meeskonnaga selle restaureerinud ja Jaagu laul kogu oma võimsuses saab taas kõlada.
Olevat ka lugusid, mida kunagi nõukogude ajal eetrisse ei lubatud? Millised need on?
Ma ei julge öelda, et need laulud oleks keelatud olnud oma sisu või vormi poolest, kuid Jaagu hea sõber Raivo Tammik jäi 1975. aastal oma abikaasa Kristiga Lääne-Saksamaale viimase ema juurde ning sellist reeturlust karistati absoluutse ja täieliku loomingu keelustamisega. Sellel plaadil on kaks imekaunist laulu Raivo Tammikult, „Nii mööduvad aastad“ ja „Vaikne öö“, mis vajavad oma koha taastamist meie kerge muusika arhiivis.
Üks Elton Johni laul „Palved kaugele ei vii“ on aga sedavõrd religioosse sisuga, et ma ei saa aru, kuidas ja kas see üldse neil aegadel kusagil sai kõlada.
Kas vastab tõele, et „Unustuse jõel“ kohta oli neli erinevat versiooni?
Päris mitmed laulud on Jaagu poolt erinevate orkestrite ja ansamblitega sisse laulud. Nii ka „Unustuse jõel“. Ma tegin ise esmase valiku, kuid tahtsin, et Jaagu pere peaks mind aitama lõpliku variandi valimisel, sest ühe salvestuse puhul oli orkester võimsam ja parem, teisel aga Jaak kui interpreet. Kuna Jaagu teine abikaasa Maire oli pikki aastaid olnud Kaljuste kammerkoori laulja, siis eelkõige tema arvamus mind huvitaski. Õnneks langesid meie valikud kokku ja ma olin sellega väga rahul.
Lugude valimisel osaleb ka Jaak Joala perekond. Kes täpsemalt?
Jaagu pärijateks on tema teine abikaasa Maire ja poeg Janar. Janaril on juriidiline esindaja, kellega me suhtlemegi. Nemad on mind palunud plaate koostada ja toimetada ning oma kokkusaamistel olen neile oma valikuid tutvustanud. Nad kuulavad „toorikud“ läbi ning siis arutame, mida võiks muuta või teisiti teha. Ma tean, et Janari poolelt on oma arvamust avaldanud ka tema ema Doris. Seni on mu valikuid usaldatud ning erimeelsusi pole olnud. Me oleme vaid mõningaid asju täpsustanud. Mul on väga hea meel, et Jaagu mõlemad abikaasad ja poeg on seda meelt, et Jaagu laulud peaksid saama plaatidele ning mõlema toreda naisega on mul ammustest aegadest väga meeldiv isiklik kontakt.
Kui palju tehnilist tööd tehti lugudega, et need CD kvaliteedile vastavaks teha?
Kui esimene CD „Suveöö“ tehasesse läks, olin ise hooletu ja ei kontrollinud lõppkvaliteeti, mida tänaseni kahetsen. Teise plaadi puhul oli kohe alguses selge, et teeme seda teisiti. Kuna enamik „Unustuse jõe“ lauludest on salvestatud suure orkestriga, siis nõudis selle töötlemine rohkem aega ja vaeva. Saime oma team’i kaasata restauraatori ja digiteerijana Priit Kuulbergi, kes kõik laulud arhiivilintidelt uuesti ümber salvestas ja seejärel restaureeris. Kui keegi arvab, et see töö oleks olnud asjatu, peaks ta kuulama seni raadios kõlanut ja plaadil olevat. Lõppviimistluse tegi Glen Pilvre. Mul oli plaadi esitlusel hea meel mõlema helimeistriga arvamust jagada, et kaks kõrva on head, kuid neli veelgi parem. Selline helirežii tase oleks ka Jaagule meeldinud!
Nimeta mõni üllatuslugu sellelt plaadilt.
Ma tahtsin väga, et see plaat lõpeks mõne väga elujaatavalt positiivse lauluga. Leidsin vana itaalia loo „Päikesemaa“, mida Ameerika kuulaja tunneb hoopis jõululauluna. Mingil salapärasel moel oli osa laulust n-ö ära hajunud ja pidime Priit Kuulberiga nuputama, kuidas seda plaadikõlbulikuks taastada. Nüüd ülesanne kuulajatele: mis on muutunud ja mille arvelt? Sain oma üllatuseks teada, et lisaks ansamblile Admiral teeb vokaalosas kaasa ka ansambel Elektra Märt Hundi juhatusel.
Sarja esimene plaat "Suveöö"
Kuuldavasti tuleb ka järgmine Jaak Joala plaat?
Ma olen veidi pahane, et mõned ajakirjanikud on minu sõnu valesti tõlgendanud. Ma olen öelnud, et selle seeria raames anname välja Jaagu laulude paremiku, mitte enamiku. Plaatide kujunduses on selge vihje, mitu plaati on plaanis välja anda. Ma ei anna siinkohal vastust, sest leidmisrõõm peab igaühele endale jääma. Plaanis on Jaagu 70. sünniaastapäevaks tema laulude paremik avaldada ja nende seas saab ilmselt olema ka laule vene keeles. Samas ei saa me lõputult venitada plaatide üllitamisega, sest kahjuks võib Jaagu austajate ring aja jooksul hakata kokku tõmbuma. Mina tahaks muusikaajakirjanikuna ja sõbrana anda oma osa meie ühe geniaalsema laulja loomingu jäädvustamiseks ja kui see korda läheb ning ka kuulajaid paelub, olen tõeliselt õnnelik!
Ma väga soovin, et „Unustuse jõel“ oleks kuulatav kui muinasjutt, mida vestab hea ja veenev muinasjutuvestja Jaak. Kuulake imelisi orkestratsioone, suure orkestri võimsat kõla ja noore Joala kadedust tekitavat sügavust! Sissejuhatava sõna plaadile on kirjutanud telelegend Vahur Kersna, kelle saateid Jaaguga ja Jaagust väga kõrgelt hindan.
Kuldne Plaat 2017 auhinnad pälvisid:
"Aasta Raadiohitt 2017" – "Immortality“ – Cartoon ja Kristel Aaslaid!
"Aasta Uustulnuk 2017" – Patune Pool
"Aasta Plaadifirma 2017" – JJ Music
"Aasta Esitaja 2017" – Sven Lõhmus
"Aasta Autor 2017" – Sven Lõhmus
"Aasta Autor Internetis 2017" – Stig Rästa
"Aasta Naisartist 2017" – Maarja Nuut
"Aasta Meesartist 2017" – Jaak Joala
"Aasta Ansambel 2017" – Patune Pool
"Aasta Album 2017" – "Suveöö" Jaak Joala
"Panus Eesti Poppmuusikasse 2017" – Ultima Thule
Eriauhinnad:
Apollo eriauhind "Apollo edukaim artist" – Karl-Erik Taukar
Lasering eriauhind "Rõõm südamesse" – Sven Grünberg
Soundalyzer eriauhind "Flashback" – Kalle Sepp
Vinyl Plant eriauhind "Aasta bluusialbum" – Andres Roots "Roots Music" LP
Raadio MyHits eriauhind "Aasta parim popartist“ – Noep
