Ivo Linna, Boris Lehtlaan ja Erich Krieger nõukogude aja suvetuuridest
Küllap on kõigil mõni aastatetagune mälestus suvepeost või -kontserdist: võsa vahele asetatud pingid, hööveldamata laudadest kokku klopsitud kõlakoda. Kohale sõideti Žiguli, Moskvitši või sapakaga, kogu suguvõsa autoloksu kokku topitud. Ivo Linna või Suveniir lava peal, heledates suveriietes rahvas tihedalt üksteise vastu pressituna kontserti kuulamas. Hunnikutes sääski ja võsa vahel ehk üksik limonaadiputka.
Aga laulud, mida artist esitas, olid kõigil peas, sest ega raadiost ju suurt muud tulnudki kui kohalike muusikute šlaagreid.
Ivo Linna, kel suvetuuride kogemus aastast 1972, meenutab, et kõige rohkem läksidki rahvale peale raadiost tuntud hitid.
„Kui ikka Paul Allik laulis „Mustamäe valssi“ või Lehtlaane Borka „Kerjuse laulu“ – vaat selle vastu ei saanud,“ meenutab Linna. Tema enda suuremad hitid – „Sangar seiklusfilmis“, „Vana vaksal“, „Irma“ – on temaga neli viimast kümnendit kaasas käinud. „Neid laule, mis su kuulsaks tegid, laulad surmani,“ muheleb ta.
Erich Krieger. Foto Andres Putting
Kontserdid, üritused, peod – mingis mõttes oli sel kaugel ajal kõik lihtsam. Vähemalt artisti jaoks. Erich Krieger, kes noore poisina alustas suurte staaridega koos esinemist umbes Moskva olümpiamängude aastal, toob võrdluseks, et kui tänapäeval hoolitseb artist lisaks laulmisele ka ise selle eest, et ta esinemispaika kohale jõuaks ning teeb sageli ka transamehe tööd – tõstab näiteks võimendusi paika –, siis vähemalt ENSV Riikliku Filharmoonia korraldatud väljasõitudel ja kontsertidel olid kaasas isegi kostümeerijad ja kammijad. Artist sai kindlat palka, olenemata sellest, kas publikut oli 100 või 100 000 inimest.
Rahaga ei koonerdatud
Üldjuhul olid asi korraldatud nii, et kõik, nii esinejad kui riieturid ja tehniline meeskond, istus bussi, bussiga kärutati „baasi“ – Tartusse, Valka, Võrru või kuhu iganes, kust tehti siis sõite kontserdipaikadesse.
„Tänapäeval on mõeldamatu, et ühe tuuri raames sõidetakse läbi näiteks terve Saaremaa või Hiiumaa, nii et igas väikeses külakeses on kontsert,“ meenutab Boris Lehtlaan ja Ivo Linna täiendab, et tänapäeval hoolitseb näiteks Saaremaa kontserdikorraldaja kindlasti selle eest, et artist jõuaks veel viimase praami peale, et mingi hinna eest teda majutama ei peaks. Kuna ENSV-s aga raha leidus ning meelelahutuse järele janunevale rahvale oli vaja lusti pakkuda, ei koonerdatud rahaga. Kogu see lõbu tuli rahvale kätte üsna soodsalt, kontserdipilet maksis ehk 20–50 kopikat, mäletavad muusikud.
Legendaarne Boris Lehtlaan, kel alustas oma ringreise 1960. aastate lõpul, meenutab, et enne iga väljasõitu või kontserti tehti tükk aega proove. Pärast proove toimus ülevaatus, kus kultuuriministeeriumi asjapulgad kuulasid ja vaatasid ning otsustasid, kas kava on „kunstiliselt küps“ ning nõukogude inimesele kuulamiseks sobilik.
„Mõnikord oli kavas paar välismaa lugu,“ meenutab Lehtlaan, „siis öeldi, et kirjutage seletuskiri, miks teil sellised lood kavas on. Ma ütlesin, et ei kirjuta, ma kirjutan hoopis lahkumisavalduse. Siis rahuneti maha.“
Lehtlaan oli hinnatud esineja, kes tegi kaasa ka eesti artistide tuuridel laial Venemaal. „Keegi peale minu ei viitsinud ju lennata kolmeks kuuks Vladivostokki Lainet või Vello Orumetsa asendama,“ ei tee Lehtlaan oma hinnatusest suuremat numbrit. Tema viitsis ja oli seega nõutud mees, kes sai endale ka repertuaaris mõningast vabadust lubada.
Suurejoonelised seltskonnad
Koosseisud ja kontserdikavad olid Vene ajal suurejoonelised, et mitte öelda pompoossed. Sellist asja, et esines vaid üks bänd, tuli ette haruharva. Pigem algas kontsert ooperisolistidega, kes pidid esitama ka mõne patriootliku laulukese.
„Ega neid keegi eriti kuulata viitsinud,“ naerab Krieger laialt. Igal kontserdil oli konferansjee, sageli olid kaasas ka naljamehed, isegi tsirkuseartistid või žonglöörid, ning esinejaid oli ikka mitu-mitu – nii soliste kui ansambleid.
„Rahvale läksid ikka need esinejad peale, kes oskasid rahvaga ka hästi suhelda,“ meenutab Krieger ja Lehtlaan täiendab, et mõni laulja võib olla väga hinnatud stuudiomuusik, aga rahvaga suhtlemisel jääb jänni. Näiteks Rein Tuus oli väga sõnaosav suhtleja.
Lehtlaan meenutab näiteks 1969. aastal toimunud tuuri, mille keskmes oli legendaarne Artur Rinne, teises osas esinesid Andres Ots ja Boris Lehtlaan, pillimeesteks olid aga toonased parimad (noor)mehed – Ain Varts, Toivo Kurmet ja näiteks ka Heini Vaikmaa, kes oli ilmselt veel isegi alaealine. „Rinne tahtis just selliste noorte meestega tuuri teha, ja see oli tõeliselt võimas,“ on Lehtlaanel meeles. Teise väga ereda mulje on talle jätnud ETV „Kanal 12“ nimelise saate raames toimunud tuur, kus olid kaasas mitmed tänapäevalgi endiselt tipus olevad artistid: Marju Kuut, Reet Haug (Linna), ka Ivo Linna ise, Jaak Joala – kõik veel päris noored. „Ja siis oli üks tuur riikliku meeskoori ansambliga, vaat niisugust seltskonda pole mina elu sees kohanud, see oli lihtsalt vapustav!“ Lehtlaan toob esile Raimond Alango, Abi Zeideri ja Roland Pikhofi nimed.
Esinejate argipäev
Ivo Linna meenutab, et selline ringisõitmine meeldis neile tegelikult väga. Kohe väga-väga, kuigi bussid olid ju sageli ebamugavad, tolmused, aeglased… Aga nalja sai palju. Kurioosseid seiku meenub Linnale talvistelt sõitudelt. Juhtus näiteks, et bänd pidi kolhoosi esinema minema, ja nagu kombeks, saadeti pillimeestele buss järele. Aga buss oli matusebuss, mis liikus 45 kilomeetrit tunnis, õues oli muidugi külm ja bussis ka külm. „Istusime seal seina ääres, puudu oli ainult kadunukene… Kord tulime Kundast, hommikul kell 7 jõudsime Tallinna, nälginud, külmunud…“
Aga keegi ei saa öelda, et pole, mida meenutada! Juhtus ka, et bussis võeti pillid kätte. Kord tehti Viitna kõrtsis – pärast oma kontserti – veel ekspromptesinemine naturaalpillidega. Või siis argielu „baasides“. Elati ju hotellides ning esinemised olid alles õhtuti, päeval aega laialt käes. Pärast esinemist istuti mõnikord ka tubades, aga erilist joomist Linna ei mäleta – võib-olla limpsiti pisut õlut. Aga nalja sai hotelli raadiotranslatsioonivõrguga. See nimelt mängis igal hommikul kell kuus kahte hümni: suure kodumaa oma ja seejärel väiksema kodumaa oma otsa. Paha tahte mänge sai korraldada nii, et keerata öösel see translatsioonikrapi heli kõige kõvema peale ja kui siis krapp kell kuus üürgama kukkus! Linna naerab laialt. „Teine võimalus oli torgata krapi juhe tavalisse vooluvõrku, siis see vaikis igaveseks!“
Lehtlaanel on lugu Tartuga seoses – tema esines kontserdi teises osas ega viitsinud varasel pärastlõunal koos ülejäänud rahva ja bussiga veel esinemispaika sõita, mõtles, et küll hääletab. Ei tulnud selle pealegi, et koht asub sellises võpsikus, kuhu ei sõida ükski auto. „Tuli päris paanika peale, läksin siis ühte tallu ja laenasin jalgratta, sõitsin kohale ja jõudsin vaheajaks…“ Kergendus oli suur ja kostümeerijad ootasid tärgeldatud särgiga, jalgratas aga viidi pärast lahkele laenajale bussiga tagasi. Ja söögid, mida näiteks maasööklates pakuti, olid lihtsalt vapustavad!
Nali ja laul
Ivo Linna ütleb radikaalselt, et jutt, justkui oleks keegi ette kirjutanud, mida tuleb laulda, on ilmselge jama. Eesti heliloojad – Kikerpuu, Ojakäär, Naissoo – olid kõrgvormis ja kirjutasid häid laule. Lehtlaan ütleb, et proovis ikka igal kontserdil esitada mõne loo, kus olid sees ka imeilusad sõnad „Eesti“ või „kodumaa“. „„Õrna ööbikut“ sai lauldud, „Läänemere laineid“, aga ma ei tahtnud rahvast ära tüüdata, siis laulsin ka „Mamy Blue’d“ ja „Valgeid roose“ ning selle peale oli kõik andeks antud,“ muljetab Lehtlaan. Krieger mäletab, et kui esinemas olid Rein Tuus ja Lehtlaan, teadis rahvas juba ette, et nüüd kuuleb nii varjatud nalja kui ka isamaalist muusikat.
Kriegeril endal lasti aga kord laulusõnad ümber teha. „Mul oli pärast sõjaväge ja Jurmala laulukonkursi võitmist, 1983. aastal suur kontsert Linnahallis ja olin kirjutanud viisi Karl-Eduard Söödi sõnadele: „Mu isamaa, sinu võlglane olen…“ See kästi ümber teha. Olin nii nördinud, et tahtsin algul üldse kontserdi ära jätta, aga siis leebusin ja tegin sõnad ümber: „Mu armas, hea, sinu võlglane olen…““
Teine lugu oli aga sõnalise programmi eest vastutajatega.
Humorist Priit Aimla alustas vilgast esinejaelu 1977. aastal Rakvere mail ja edasi muutus see talle väga mõnusaks ja meeldivaks esinemisvormiks. Lausa nii, et aastal 1988 oli tal erinevais Eesti paigus tervelt 240 esinemist. Ka siinkirjutaja mäletab kusagil Tartumaa võpsikus toimunud kontserti, kus Aimla tegi naljakat ja veidi kahemõttelist nalja Miss Estonia teemal. Nali on siiani meeles.
„Probleeme liiga krehvtiste naljadega on alati olnud, aga neid püüti tavaliselt „mitte märgata“,“ meenutab Aimla. Kuid on olnud ka juhtumeid, kus saadeti kaebusi – nii kirjanike liitu kui Eesti Televisiooni ja raadiokomiteele. Aga no üldkokkuvõttes oli ju ikka rõõm kordaläinud esinemisest suurem kui hirm või nördimus esinemise teravuse osas!
„Ütlen otsekoheselt, et elan publiku reageerimisele väga sügavalt kaasa ning kui saali aplaus või naer kipuvad kiduraks jääma, siis mõtlen väga sügavasti järele!“ Aimla mäletab õhtut, kui ta esines Rakvere kultuurimajas kohe pärast kuulsa väliskommentaatori kõnet rahvusvahelistel teemadel. Ja niisamuti mõnd muud õhtut, kuhu teda kutsuti tema enda hinnangul liiga valesti. Või üht poliitilise kallakuga õhtut ühe Pärnu asutuse saalis, kus kommunistide ja nende „pooldajate” seltskonnas võis vabalt kuulda koguni sääskede ja kärbeste lendu...
Staarid ja daamid
Ei saanud ka omaaegsed staarid läbi austajateta. Ivo Linnal on meeles, et kord aastal 1973 jagasid nad koos Tõnis Mägiga Elva lauluväljakul pool tundi autogramme. Krieger jälle meenutab, et turvamehi – nagu nüüdsel ajal – omal ajal kontsertidel küll vaja ei olnud, pigem on inimesed praegu julgemad ja tahavad juttu ajada või küsivad, et ega plaati anda ei ole. Küll aga toodi vanasti lilli – Linnal on meeles, et pojenge näiteks suisa ämbritäite kaupa. Ja kirju ning kaarte, mis tulid filharmooniasse – no kes neid jõudis kokku lugeda!
Oli ka daame, kes soovisid sõprust sobitada. „Me sellest muidugi ära ei öelnud,“ kõhistab Lehtlaan ja Linna täiendab, et sai lausa kirju, et sina, Ivo, tule ja tee mulle laps.
Oo ajad, oo kombed!
Mida pakkus puhvet?
30–40 aastat tagasi ei olnud kontserdiplatsid kaugeltki võrreldavad tänaste šašlõkivinguse õhu ning õlletopse sülitavate prügikastidega peoväljakutega.
Olenevalt kohast oli peoplatsi ääres väike putka, mis müüs limonaadi, parematel puhkudel ka õlut ja jäätist.
Väheke rikkalikum oli valik, kui pidu juhtus olema kultuurimajas, kus oli samuti puhvet. Sealt sai siis hea tahtmise korral kohvi ja teed ning isegi võileiba või suhkrukringlit osta.
Šašlõkindus tekkis väliüritustele umbes samal ajal kui suhkruvatt ja vahvlidki – kooperatiivide ajastul. Ivo Linnal on selge mälestus, et aastal 1988, kui ta oli koos In Spe ja Alo Mattiiseniga isamaaliste laulude tuuril, andis üks šašlõkimüüja esinejatele lausa tasuta šašlõkki.
Elukiri
