Jah, kümme aastat varem olin olnud kindel, et minust saab juuksur, sest mulle meeldis üle kõige patse punuda ja kõikidel isa Taanist toodud Barbiedel olin nende vööni ulatuvad juuksepahmakad küünekääridega õlgadeni nüsinud, et neile värskem välimus anda... Nojah. See mõte ajas mind nüüd ohkama, sest praegu, vastamisjärjekorra lähenedes, polnud sellest lapsepõlveunistusest kasu. See oli siis. Aga mida ma nüüd tahan? Klassijuhatajale lihtsalt „ei tea“ vastata poleks olnud variant.

Jaga
Kommentaarid