Mida mulle teha meeldib?

Mäletan selgelt, kui otsisin, mõneti juba paaniliselt, sellele küsimusele vastust. Oli 12. klassi kevad, olin just ära kirjutanud oma lõpukirjandi prooviversiooni, klassijuhataja (lugupeetud ja teravkeelne eesti keele ja kirjanduse õpetaja) küsis iga meie klassi õpilase käest, mida keegi plaanib edasi õppima minna. Veelgi enam, kellena keegi viie aasta pärast töötab ja mis elu üldse elada tahab.

Vastama hakati järjest esimesest pingist – mulle tundus uskumatuna, et igaühel oli oma viisaastakuplaan juba valmis mõeldud – ja vastamisjärjekord liikus hirmutava kiirusega minu poole. Muidugi oligi juba otsustamisega kiire, kevad oli käes ja eriala kohta oli vaja kohe-kohe hakata otsuseid tegema... Teadsin küll, et olen läbi ja lõhki humanitaar, aga... Mul polnud õrna aimugi. Kuhu ülikooli ma lähen, erialast rääkimata, või veelgi enam, kellena viie aasta pärast töötada võiksin.

Jah, kümme aastat varem olin olnud kindel, et minust saab juuksur, sest mulle meeldis üle kõige patse punuda ja kõikidel isa Taanist toodud Barbiedel olin nende vööni ulatuvad juuksepahmakad küünekääridega õlgadeni nüsinud, et neile värskem välimus anda... Nojah. See mõte ajas mind nüüd ohkama, sest praegu, vastamisjärjekorra lähenedes, polnud sellest lapsepõlveunistusest kasu. See oli siis. Aga mida ma nüüd tahan? Klassijuhatajale lihtsalt „ei tea“ vastata poleks olnud variant.