JUHTKIRI | Heidit Kaio: peaksime mõtlema endast kui muutuvatest nähtustest. Nii on võimalik areng, aga ka leppimine elusaatuse või raske kroonilise haigusega

Ei ole mõtet otsida mingit elu mõtet. „Nii paljud on selle tagaajamisega oma elu ära rikkunud. Ole tänulik ja ela!“ ütleb näitleja Andrus Vaarik. Teinekord tahaks küll esitada elu peale kaebuse. Ainult et kellele? Iseendale? Iseenda kohta?

Vaarik tsiteerib Mati Unti: „Inimesel ei ole karakterit.“ Intrigeeriv mõte. Meile meeldib näha ennast kui mingite omaduste üsnagi püsivat kogumit. „Täiesti uskumatu, aga ka mina üllatan ennast vahel. Ma võin endale isegi raamaturiiuli teha, kui väga vaja on!“ ütleb Vaarik. Nagu filmi „Viimne reliikvia“ kuulsas tsitaadis: „Olen see, kelleks te mind peate. Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka teie pole homme enam see, kes te olete täna.“

LOE KA: „Üllatused mulle meeldivad – aga ainult siis, kui ma neid kaks nädalat ette tean.“ Andrus Vaariku elu õppetunnid

Jah, me peaksime mõtlema endast kui muutuvatest nähtustest. Nii on võimalik areng, aga vajadusel ka leppimine elusaatuse või raske kroonilise haigusega, nagu Parkinsoni tõbi või dementsus. Võitlusest Parkinsoniga on juulikuu Eesti Naine ajakirjas kogemuslugu. Dementsuse teekonnast räägib Draamateatri etendus „Bertod ja Agnes“, kus teeb suurepärase rolli meie kaanekangelane Laine Mägi. Inspireeriv naine, kes silmapaistva näitlejakarjääri kõrval on 40 aastat liikunud suure unistuse ehk oma tantsukooli poole. Kui paljudel meist on mõni ligilähedaseltki mõõdetav unistus?

Kutsume ajakirjas üles esitama kandidaate ja valima sajandi Eesti naist. Naist, kes on praegu või on olnud mõjukas ja kelle nime me kõik teame. Jutt käib sajast aastast ehk vahemikust 1924–2024. Igaks juhuks: Lydia Koidula oli selleks ajaks eluareenilt lahkunud.

Toimetuse poolt panime kokku 50 nime. Välja jäi hulk naisi, eriti nooremaid, kelle elutöö pole kaugeltki tehtud. Samuti soovisime, et valikul ei domineeriks viimased 30 aastat. Samas, praegu tähendusrikkana tunduvat naist võiks ka 50 aasta pärast mäletada. Keeruline oli leida kandidaate ajastust 1940–1970, isegi kuni 1980. Okupatsiooniaja kangelased pole meie ajastu suurkujud, ega neid ju väga teagi. Pilt läheb selgemaks televisiooni laiema levikuga.

Loomulikult on elukutseid, mis on rohkem nähtavad kui teised. Eks see ju nii ongi, et kes on nähtaval, see saab ka mõjutada.