„Üllatused mulle meeldivad – aga ainult siis, kui ma neid kaks nädalat ette tean.“ Andrus Vaariku elu õppetunnid

„Vanemaks saades hakkad nüansse tabama,“ ütleb Andrus Vaarik oma elu õppetundidele mõeldes. Aeg-ajalt keerab jutt Albee maailmakuulsale näidendile „Kes kardab Virginia Woolfi“, mida Vaarik praegu lavastab.

Vaariku koer Eeva on kolm korda auto alla jäänud, aga autosid ta ei karda ja seepärast paneb Vaarik ta rihma otsa.

Laseb endale pahinal sääsemürki kraesse, võtab kohvikruusi (masinakohv) ja me suundume terrassile 42 meetrit pika Pivarootsi kõrtsimaja ees.Vaarik klõpsib välgumihklit, musträstas vilistab ja Eeva vaatab küsivalt peremehele otsa, et kas läheme mere äärde.

Ei, praegu me ei lähe mere äärde.

Räägib Vaarik.

Ma peaks olema arenemise lõpetanud inimene, nagu ütles Porfiri Petrovitš „Kuritöös ja karistuses“, aga tunnen, et saan veel targemaks. Ma ikka õpin midagi. Head akadeemilist haridust mul ei ole, sest lavakunstikateeder oli rohkem kutseõppeasutus, aga elukool on mul olnud hea.

Eevaga ma siin koroona ajal vedelesin, sõin saia ja vaatasin Netflixi. Pärnu teatris oli mul samal ajal üks töö pooleli – külalisena. Ja kui Ingomar Vihmar ütles, et tulegi Pärnu teatrisse, hakkasin mõtlema, et tõesti! See oleks õige!

Ma ju kardan drastilisi elumuutusi, järske pöördeid, fundamentaalseid otsuseid. Üllatused mulle meeldivad – aga ainult siis, kui ma neid kaks nädalat ette tean.

Üllatused mulle meeldivad – aga ainult siis, kui ma neid kaks nädalat ette tean.

Kui pärast koroonapausi oleks pidanud uuesti Linnateatrisse naasma, oleks see olnud väga suur elumuutus. Miks ma peaksin Tallinnasse tagasi minema! Ma elan Pivarootsis, Pärnu teatrist 60 kilomeetri kaugusel, mis mul siit viga Pärnusse tööle sõita. Ei-ei-ei! Kus! Ma olengi saabunud siia väärikalt hääbuma!

Kusjuures ma seletan Pärnus: ärge unustage, et ma tulin siia ju läbi lööma!

Naerab väga kõvasti. Mulle tundub, et metsatukk kajab isegi natuke vastu.

Seda ma õppisin Andrus Kivirähki käest. Kolasime Orava ja Meriga mööda Eesti Maju, Austraalias ja Ameerikas. Ja Kivirähk tuletas pidevalt meelde, eriti New Yorgis: ärge unustage, me oleme tulnud siia läbi lööma! Kivirähk ise on ju kõike muud kui tahtlik edasitrügija, moodsa aja enesekehtestaja.

Oled sa ise suur sihtide seadja?

Kus! Ma olen andetu unistaja! Ja tänu sellele olen ma pääsenud suurest hulgast stressist, et mul ei ole elule mingeid ootusi. Unistada pole mõtet! Ole nagu oled, misasja sa unistad!

Teine oluline asi – pole mõtet otsida mingit elu mõtet! Nii paljud on selle tagaajamisega oma elu ära rikkunud. Mida hakkan mina, väike prussakas, uurima, mis on elu mõte! Ole tänulik ja ela! Mis mõtet sa siin otsid! Elu on liiga lühike ja imeline, et seda mingi tähenduse ja kontseptsiooniga risustama hakata.

Näe! Vaata nüüd! Ta läks diivani peale. Aga tegelikult ta tahab olla siin toolil, kus mina istun. (See jutt käib koera kohta.)

Jaa. Ma olen alati kadestanud inimesi, kes on õppinud Oxfordis või Cambridge’is või kasvõi Tartu ülikoolis. See on selline ila tilkuma panev võlumaailm, et saada endale haridus universitas’es, sest lavakunstikateeder oli minu ajal ikka rohkem tubli kutsekool.

Pole mõtet otsida mingit elu mõtet! Elu on liiga lühike ja imeline, et seda mingi tähenduse ja kontseptsiooniga risustama hakata.

Aga universitas! Vaata, kust tekivad Monty Pythoni naljad! Kõigil meestel tohutu prestiižsed ülikoolid seljataga. Reeglid ja traditsioonid ja pühadused... Nende reeglite õhkõrn rikkumine võib anda nauditavaid tulemusi. Aga enne tuleb endale reeglid selgeks teha.

Jah. Mul on vedanud. Et Mati Unt arvas, et see võiks olla väga pentsik, kui minusugune mees mängib Strindbergi ja Ibsenit ja Mrožekit ja Shakespeare’i. No mis Richard III ma olen! Aga Matile sellised ambivalentsed tüübid meeldisid.

Ja minusugusele Mowglile, kel ei olnud kodus ühtegi raamatut, oli see üle mõistuse. M i n a olen teie hulgas siin! Isegi minusugune poolloom saab aru, et kultuur võib olla lahe!

Tuleb tunnistada, et aeg-ajalt keerab meie jutt Albee maailmakuulsale näidendile „Kes kardab Virginia Woolfi“, mida Vaarik praegu lavastab.

Linnateatris mängiti seda 11 aastat (310 etendust) ja Vaariku jaoks oli see nagu doktoritöö. Oli võimalus ennast kokku võtta, katsetada ja harjutada ja saada aimu, mis võimalused on näitlejatöös veel peale selle, mida õpetas lavakunstikateeder. Nüüd lavastab ta seda ise.

Mati Undi ja Ingomar Vihmari hea õpilasena olen ma näitlejatele öelnud, et ärge lootkegi panna kokku loogilist tervikut ühest inimesest. Seda ei ole ja see teebki asja elusaks.

Mati Unt oli ju selline, et tema ei tahtnud mingit loogikat. Kui näitleja hakkas kobisema, et inimene nii ei käitu, vaatas Mati talle otsa ja ütles mokaotsast: inimesel ei ole karakterit! Inimene võib iseennastki ootamatult üllatada. Võib juhtuda, et me ei tunne ennast ära mingis olukorras.

Täiesti uskumatu, aga ka mina üllatan ennast vahel. Ma võin endale isegi raamaturiiuli teha, kui väga vaja on!

Vaarik käib vahepeal ringi ja toob sigarette juurde ja kolksutab kempsuust.

Tuleb tagasi, vaatab Eevale nõudlikult otsa ja see kobib ta tooli pealt minema.

Üks vanaduse võludest on see, et üha vähemaks jääb inimesi, kelle arvamus sulle korda läheb. Ma olen neid arvajaid paika pannud ja teinud seda rafineeritud moel. Kui keegi tuleb midagi seletama ja lisab juurde „ega sa ei solvu“, siis rahustan ma teda ja ütlen: kullake, ära üldse muretse, sa pole inimene, kes mind solvata saaks!

Tegelikult ka. Ei saa kuulata kõikide arvamust nagu teismeline. Mu puberteediiga on niigi kestnud üleloomulikult kaua.

Puhub suitsu pahinal välja.

Ja kiitjatega on samamoodi. Vähe on neid, kelle arvamus läheb korda.

Inimesi tuleb tänada.

Tunnustusvajadus on üks põhilisi vajadusi, mis inimesel on.

Ma olen küll kasvatanud ennast hästi ütlema ja mul on siinkohal üleskutse: palun ärge kasutage väljendit ükski heategu ei jää karistamata.

Rookige välja see väljend! Selle on mõelnud välja kurjad inimesed, et õigustada seda, miks nad kordagi head pole teinud.

Iga heategu saab tasutud. Valetada ei tohi. Aga kui on põhjust, siis tuleb kiita, see ei maksa ju midagi. Mina küll kiidan. Mõni arvab, et ta uus soeng on katastroof, kui ma möödun ja midagi ei ütle.

Noort Hendrik Toomperet kiitsin ma lavastuse eest „Väljaheitmine“ nii, et see mõjus vist juba erootiliselt! Tanel Toomi (filmi „Tõde ja õigus“ režissööri – M. J. ) patsutasin ja kallistasin samamoodi.

Hetk enne rääkisin Linnateatri fuajees president Kersti Kaljulaidiga, kes oli just Moskvast tulnud. Küsisin, kas Putin ei jätnud talle autisti muljet. Kaljulaid rääkis, et Putin jättis pigem üksildase inimese mulje. Ja siis nägin äkki Tanel Toomi ja lükkasin Kersti eemale – ime, et turvamees mind maha ei lasknud! –, tormasin Taneli juurde ja teatasin, et ta on teinud eestlaste ühendamiseks rohkem kui erakonnad kolmekümne aasta jooksul kokku!

Jaa. Kui mulle midagi meeldib, ma võin imelikuks muutuda!

Me räägime kvaliteetidest, mis iseloomustavad head ja väga head näitlejat, ja jõuame selleni, et kõige paremad näitlejad on tavaelus vaiksed inimesed.

Suure tänutundega elavad nad kella seitsmest üheksani läbi olukordi, mida neil päriselus ei õnnestu teha. Aarne Üksküla oli kindlasti selline, meie õpetaja ja eeskuju. Või Meelis Rämmeld, minu unikaalne kolleeg! Igapäevaelus on ta madalam kui muru, tasasem kui hiir. Teda ei pane tähele ka. Ja kui saab kell seitse lavale – see intensiivsus, millega elab laval, on vaimustav! Ja missuguses esteetilises vormis!

Võiks küsida, kas ta on õnnelik, et ta on näitleja. Aga ta ei vasta. Ta ju ei räägi! Ma arvan küll, et ta on õnnelik. Jah. Parim materjal näitleja vormimiseks on tagasihoidlik tüüp, kellel puudub päriselus võimalus nii intensiivselt elada.

Selliste hulka liigitun ilmselt ka ma ise.

Haaa!

Vaarik lausa karjatab.

Kõige sarnasem on näitlejale spiooniamet!

Spioonil jooksevad kaks reaalsust pidevalt kõrvuti. Ta ülesanne on töötada kodumaa hüvanguks, millest see seltskond, kelle keskel ta tegutseb, ei tohi aru saada. Tal on kaks erinevat identiteeti – teha ühte, mõelda teist.

Ma võin laval ka olla situatsioonis sees ja tabada end mõttelt, et kurat, ma ei pannud autot parkima! Lisaks pead olema valvel, et ei ole valgusest väljas. Tagumises nurgas publik võib-olla ei kuule. Oi kurat, mul rebenes püksiõmblus ja ma ei tohi seljaga publiku poole olla, sest panin lolli peaga hommikul stringid jalga!

See eelnev jutt arenes meil välja jälle Virginia Woolfi lavastusest, mis on täis nii ootamatuid pöördeid, et loogilisi põhjendusi on ühe või teise reaktsiooni kohta keeruline anda. Ja jõuame pühendumise juurde.

Nõukogude ajal oli pühendumine teatritööle isegi ohtlik.

Teater, see õhtune Bernard Shaw’ või Moliere’i imemaailm, oli nii diametraalselt erinev olustikust, mis ümberringi valitses. Pärast etendust või proovi ei tahetud koju minna, püüti pikendada õnne, mille osaks oldi saadud. Võeti kolm viina ära ja muudkui räägiti tööst.

Mati Undi proov lõppes kell kolm ja me läksime Mati juurde Lasnamäele ja rääkisime ainult tööst-tööst-tööst.... Mati eruditsioon ja seoste loomise võime oli nii lõputu, et üks prooviperiood temaga oli võrreldav semestriga ülikoolis, kui suutsid seda vastu võtta.

Mu enda abielu läks ka selle nahka.

Pühendumine... Muidugi ei ole ma Anna Altleis, esimene näitlejanna, kes kehastas Kitzbergi Tiinat ja kes pidi pärast etendust garderoobis vähkrema ja kisendama, et Tiinat endast välja saada.

Või inglise näitleja Edmund Kean, kes pärast Richard III etendust tund aega mööda Londonit hobuse seljas röökides ringi kihutas, mõõk käes, et Richard III temast lahkuks. Näitleja ööd on kõvasti müstifitseeritud.

Eks ta tundubki saladuslik, aga on üldiselt väga ratsionaalne töö, et lõpuks sünniks looming.

Vahepeal paus. Tuleb tagasi ja ütleb koerale: mine diivani peale, ole hea!

Ja koer ronib Vaariku toolilt diivanile.

Marta küsis mu käest kunagi: kas tahad linna tagasi?

Ma sain aru, et ma polnud kordagi mõelnud selle peale.

Mis ma seal teen? Kuhu lähen? Ööklubisse? Haa-haa!

Mul on töö, koer, töö, arvuti, pension, maailm on minuga, raamatud, metskitsed, kährikud. Ma olen mitu korda ilvest näinud!

Ma ei joo viina ka juba 16 aastat. Mul ei ole vaja husaarlikku boheemielu.

Ma olen ju emeriitalkohoolik ja ma hoian ennast ohjes. Aga kui ma jooksin 100 grammi viina ära, hakkaks mul tööle teine loogika.

Nagu Volkonski ütleb, et alkoholism on kohutav ja laastav ja varase surmaga lõppev haigus, aga kulgeb väga lõbusalt. Oh jah...

Näe, ma isegi loen siin õues terrassil, mul on siin isegi lamp.

Ma loen muidugi palju sitta, krimkasid eriti, unerohuks.

Lähen juba päeval närvi, kui ma mõtlen, et mul ei ole õhtuks uneraamatut. Kõige parem, kui see oleks John le Carré või Lars Kepler või mõni muu põhjamaa krimka. Või Rex Stout, mis on ju ülimalt naljakas!

Mis! Ma lugesin hiljuti Dostojevski „Idiooti“ ja see pole vähem vaimukas! Naersin laginal, võta Mõškin või võta Rogožin – kui vaimukalt loodud tüübid! Koroona ajal lugesin läbi „Tõe ja õiguse“ viienda osa ja nutsin ja naersin ja kiljusin vaimustusest ja imetlesin Tammsaare absurditaju.

Ja nüüd mängin ise Indrekut viiendas osas. Taevakene! See viies osa on nii hea!

Jaa. Ma olen oma rõõmu üles leidnud. Tervis on ka enam-vähem korras. Vererõhk on veidi kõrge, aga vereanalüüsid näitasid, et olen Euroopa kõige tervem mees.

Tõstab näpu püsti.

Üks asi veel, kui me juba räägime elu õppetundidest.

Kõige tähtsamad elu õppetunnid olen ma naiste käest saanud. Mul on olnud targad naised ümberringi. Kui ei oskagi täpselt seletada, teevad vaistu pealt õigeid otsuseid. Nad ei takerdu pisiasjadesse.

Ema oli mul lihtne talunaine, aga milline tarkus teda kandis! Kui loomulik suhe oli tal elusse ja surma. Ma olin kümnene, kui ta sai insuldi – ta oli 45 –, rääkida ei saanud, parem pool ei liikunud, vanaema peksis ta üles – sul on vaja kaks poega üles kasvatada!

Ta sai jalule, aga tal oli kõnetakistus ja parem pool jäigi nõrgaks. Aga rõõmsameelne ja täis pragmatismi oli ta elu lõpuni, ei mingit vingumist ega hala. Kui oli 85, murdis reieluu, ja enam ta ei tõusnud.

Tõin talle viinamarju. Tahad? Ei taha. Kanget kohvi? Ei taha. ütles, et ei taha enam midagi. Kõik. Ta oli väsinud. Ta pilk elu, surma ja iseenda peale oli selge ja rahulik ja rõõmus.

Vanemaks saades hakkad nüansse tabama.

Vaarik kustutab suitsu ära ja näitab, kuhu päike looja läheb.

Alles viis aastat tagasi ei saanud ma aru, kui unikaalsed on päikeseloojangud. Aga nüüd on mu telefon päikeseloojanguid täis!

Ülle Vaarik, mu eksabikaasa ja hea sõber, ütles ka hiljaaegu, et issand, ma kuulen, et linnud laulavad! Siiamaani oli see olnud üks mõttetu kisa! Vanemaks saades hakkad nüansse tabama, peenendud kuidagi. Eristad värvitoone ja tunned neist rõõmu.

Me tõmbame otsad kokku ja ööbik võtab järje üle.

Ja Eeva pääseb võib-olla isegi mere äärde.