Mehis Heinsaar: kust inimene end udu hajumise hetkel leiab, see võib talle eneselegi suure üllatusena tulla

On olemas arusaamatuid ja ebamugavaid tujusid, mille eest inimene püüab põgeneda kunstlikult selgete vahendite abil, aga mis võib kokkuvõttes hoopis lausudu tekkimisele viia selles hingemaastiku piirkonnas, kus asuvad inimese kõige intiimsemad, kõige ainulaadsemad omadused.

Ja kui nende tujude ja omaduste kohal on loomuliku kliimana lastud valitsema udu, laseb inimene end selguse huvides siis loomulikult veelgi enam eksitada meedial, päevauudistel ja internetipäikesel, haarab igast õlekõrrest kinni, mida soovitavad eneseabiõpikud, rahva enamus jms, sest udus uidata on ju ebamugav.

Aga samas on ka kindel, et ühel tunnil udu hajub – nagu see ikka ühel tunnil mäetippude ümbert või mere ja augustikuiste niitude kohalt hajub. Ja kust inimene end siis udu hajumise hetkel leiab, see võib talle eneselegi suure üllatusena tulla. Inimene võib siis avastada end seismas ühepuuvenes, mis triivib aeglaselt allavoolu vaiksel jõel, kahel käel haruldased jalakametsad, ta võib end leida teosammul edasi liikumas järjekorras, mis kaob järgmise tänava nurga taha, ja kui ta küsib siis eesseisja käest, et mida huvitavat seal eespool ka müüakse, küsib too sellest küsimusest vaimustusse sattudes sedasama enda eesseisja käest, too omakorda enda eesseisja käest, ja nõnda edasi ja nõnda edasi, kuni küsimine omakorda nurga taha kaob. Aga ta võib end udu hajudes leida ka kusagil majas või võõras korteris ajalehte lugemas, lugemas just säärast uudist, mida ta aastaid otsinud on. Ta võib leida end kõrgel puu otsas täiest kõrist karjumas: „Tahan naist, tahan naist!“ Ta võib leida end kõndimas teerajal, ühes käes vilepill ja teises nöör, mis veab enda järel sinisest portselanist neljarattalist kala. Aga ta võib end avastada kõndimas ka otse kuristiku kohal – ilma silla ja ilma nöörita, ilma ühegi toetuspunktita, millele järgneb muidugi otsekohe kukkumine.