Püha aeg, raske aeg? Eia Uus: olin teki all ja arvasin, et mul on pingelangus möödunud aastast – tegelikult toibus närvisüsteem jõululaupäevast

Telereklaamis harmooniline pere imekaunis jõululauas, ägedate seltskondade aastavahetuspeod sotsiaalmeedias... Aga see ei ole kaugeltki küünlasära ja pereringi ja ilusate kingituste aeg – paljudele on jõulud raske aeg.

Lapsena meeldisid mulle jõulud väga. Lasteaias ja koolis valmistuti paar kuud jõulukontserdiks ja jõulunäidendiks, õpiti jõululaule ja valmistati jõulukaarte. Klassis ja huviringides oli tihti salajane jõuluvana, kus tõmbasid kotist kellegi nime ja pidid talle kingituse tegema. Meil oli kodus üks rootsikeelne jõuluraamat, kust igal aastal õmblesin ja meisterdasin ema abiga kõikvõimalikke kaunistusi, ka õlgedest jõulusoku punaste paeltega.

Täiskasvanuna sattusin järjest ametitesse, kus 23. detsembrini oli tööl marukiire, aasta kõige kiirem aeg – vaja kõik asjad maha müüa, kastanid tulest tuua ja aastaeelarved täita. Mingis vanuses isegi käis ajudele see, et ei saa rahus poes käia kaks kuud, ilma et kogu aeg „tiliseb-tiliseb“ kusagilt kõlarist ei kostaks, või kokku ei põrkaks põlevate silmadega ostuhulludega. Pandeemia ajal tekkis lõpuks äratundmine jõulude tegelikust tähendusest – kaunistame kodu, et õuepimedus meid alla ei neelaks, tähistame talvise pööripäeva möödasaamist, vaatame tagasi olnud aastale ja tõmbame hinge, oleme tänulikud inimeste eest oma elus.