„Kogu õhtu vaatas mu külaline maailma viimast korda ja jättis hüvasti.“ Karl Käsnapuu: teadlik vestlus võib päästa inimese elu

Kord tuli mulle külla sõbranna, kellega tutvusin oma uurimistöö kaudu. Sel pimedal novembripäeval uuris ta, kas saaksin pakkuda üheks ööks öömaja. Olin planeerinud kirjatööga tegeleda, aga kuna tegemist on vaikse ja viisaka tüdrukuga, siis pakkusin, et võime koos õhtust süüa, misjärel eraldun oma tegemistesse ja tema saab teise korruse külalistetoas puhata.

Pärast õhtueinet otsustasime veidi filmi vaadata. Selgitasin, et lähen millalgi tööd tegema – tema võib siis vaatamist jätkata või minna magama, kuidas soovib. Vaevalt algas film, kui sõbranna sai telefonikõne. Õhust oli tunda, et vestlus on kaalukas, kuid tema sõnad ja hääletoon jäid mittemidagiütlevaks. Varsti andis sõbranna märku, et ma filmi ei peataks, kuid läks ise ülakorrusele rääkima. Umbes poole tunni pärast tuli ta tagasi, jätkates sama telefonikõnet.

Äkki küsis ta mult, kas oleksin nõus tolle inimesega vestlema. Võtsin telefoni. Teises otsas oli tütarlaps, kes palus mul minna eemale, et meie vestlust poleks kuulda. Seejärel ütles hääl telefonis, et mu külaline sõi surmava koguse ravimeid ning talle tuleks kutsuda abi. Kui küsisin, kes tema on, kuulsin lühidalt, et sõbranna, ja kõne lõppes.

--

Alles siis jõudis mulle kohale, et kogu õhtu oli mu külaline vaadanud maailma viimast korda. Ta jättis hüvasti, heites helgeid pilke kõigele tuttavale ja tavalisele.

--

Ma poleks toona arugi saanud, et midagi on valesti, kui poleks helistanud see tüdruk, kes oli ise haiglas enesetapukatse tõttu.

Edasi lugemiseks telli artikkel!