JUHTKIRI | Heidit Kaio: miks me ei pea endaga rahukõnelusi ja käitu nagu võiks olla vahvaim?

Oktoobri alguse soojal, tormisel ja vihmasel sügisööl on Tallinna kesklinnas mitu näituste avamist. Kulgemine öös.

Ootamatult haarab kujuteldava mikrofoni ja peab monoloogi andekas noor kunstnikust naine: „Ma ei taha lapsi! Tahan keskenduda loomingule!“ Keegi küsib, et mis elukaaslane võiks arvata. Leidub oletajaid, et „küllap lepib“.

Seekordses ajakirjas on juttu naistest, kes ühel või teisel põhjusel on kujundanud sama mõtte. Muidugi on ka sama masti mehi.

Olen mõtisklenud, et kõik inimesed ei saagi hakkama lapse või veel enam, kolme lapse kasvatamisega. Küsimus ei ole sõnaosavuses, majanduslikus heaolus ega intelligentsis. Erinevalt taluõue rasketest, kuid ettearvatavatest oludest esitab tänapäevane ühiskond mäekõrguselt erinevaid nõudmisi meile, paarisuhtele, laste kasvatamisele ja ühiskonnaga suhestumisele. Needki, kes on last soovinud, piirduvad ühe või kahega. Lastega pered võivad olla lõhki minemas saamatusest. Mitte raha pärast. Kõik on palju keerulisem. Ja elu polegi võistlus.

„Meil kõigil on küpsemaid ja vähem küpseid hetki,“ ütleb pereterapeut Katrin Saali Saul. Kas pole? Enamasti arvame teadvat, kuidas elu ja suhteid majandada. Kuidas ikkagi juhtub nii, et karjume laste peale või korraldame elukaaslasele stseeni? Või matame pingeid endasse.

Miks me ei käitu nii, nagu võiks olla vahvaim? Aga ikka ja jälle üllatame ennast. Põeme ootamatu olukorra tekitamise pärast või oleme vaimustunud hakkamasaamisest. Isegi nii, et aastaid võime olla introvertsed ja mingi elusündmuse järel muutuda ekstravertseks, või partneri vahetamise järel sensuaalsemaks või seksuaalsemaks, nagu on juttu ajakirjas.

Või tunda end maailma kõige paksemana ja kümme aastat hiljem mõista, et nii heas kaalus pole kunagi olnud. Olen iga lapsega üheksa kilo juurde võtnud ja sünnituste järel tundnud end arusaamatu rullina. Tagantjärele vaadates oleksin tahtnud olla rahul sellega, mida näen, isegi enne, kui jõuan normaalsuse juurde tagasi. Samas on neid, kelle normaalsus ongi teises kohas, neist on ajakirjas juttu kui võluvatest modellidest.

Käes on mõnulemise aeg!