Karl Käsnapuu: inimesed, kes ei karda surma, ei karda ka elada

Veetsin terve suve eralduses, kirjutamaks raamatut surmalähedastest kogemustest. Vaid vahel leidus võimalus, et uute inimestega kohtuda.

Neist harvadest vestlustest jäi mulle meelde, et pärast seda, kui ütlesin oma tegevusala, küsiti esiteks: kas tõesti on nii, et sellest, mis leiab aset pärast surma, räägitakse vaid head? Ning mitmel puhul järgnes teinegi küsimus: kas positiivne jutt surmajärgsusest võib ehk ohtlik olla? Sest kuidas peaks inimene leidma endas jõudu, et raskuste ilmnedes edasi elada, kui teab, et siitilmast minnes on kõik nii hästi?

Jah, minuni jõudnud lood elu piiri ületamistest on sellised, mis väljendavad valdavalt positiivseid emotsioone. Erilist ülevust kannavad jutud kohtumisest maailma ilusaima ja armsaima valgusega. Selle meenutamine toob rääkijaile härdusepisarad silmi ka 30–40 aastat hiljem ning mõnigi tunnistab, et püüdis iga hinna eest selle valguse rüppe jääda.