Hakkasin eelmisel sügisel hooga pihta. Päeval tegin ajakirjanikutööd ja õhtul tegelesin paar tundi lastega. Kui lapsed olid magama pandud, hakkasin ehitusprobleemidest läbi närima. Kredexi nõuetele vastamine tähendas minusugusele humanitaarile umbes poole täistööaja mahus koormust. Paberid, erisused, tõestused. Stress oli ränk. Kui ehitusasjad aetud, kirjutasin öösiti mõned tunnid raamatut. Magama sain hilja.

Mõned kuud läks päris hästi, aga kevadel hakkasin katki minema. Rebenema hakkas sealt, kus tegelikult arvasin, et kõik on hästi. Tööl, minu päris tööl. Eesti Päevalehe töökoormus on mulle jõukohane olnud 15 aastat, aga tänavu varakevadel enam ei olnud. Ülemus uuris murelikult, kas kõik on hästi. Valetasin talle näkku, et on küll, tänan küsimast. Tegelikult ei olnud. Ma jäin ülesannetega hiljaks, meeskond ei saanud minu peale loota.

Ma ei jaksanud enam tööle keskenduda. Mul pitsitasid kurku jaburad probleemid lubatust 20 cm madalama korstnaga, ehitusettevõttega, kes vingerdas seadusjärgsest kohustusest kõrvale, kohustus leida ventilatsioonisüsteem energiaklassiga, millist Eestis praktiliselt ei müüda. Lisaks naiste tavaline mental load. Mida me sööme täna, homme, ülehomme? Kas meil on pesupulbrit? Kus on laste kevadsaapad? Kas vanemal tütrel on kevadeks sobiva suurusega õueriideid? Kas mul on autole suverehvid olemas või peab ostma?

Kuidas Tuuli täielikult koost lagunes, mida ütles tema arst ja kuidas kõik lõppes, loe edasi juba artiklist.

Jaga
Kommentaarid