LUGEJATE KIRJAD | „Ka ajakiri võib olla teinekord rohi ja plaaster korraga“

Lugejate tagasiside septembrikuu ajakirjale.

Kirjutan psühhiaatriahaigla palatist. Sattusin siia, sest tegin otsuse ära minna ja läksin ka, aga nad äratasid mu üles ja tõid siia. Ma ise olin nõus: nad ulatasid käe. Diagnoos – raske depressioon. Väga pikalt juba.

Märkasin Hedvig Hansoni loo pealkirja. Lugesin „Rahutusest ja lahutusest“: liiga täpsed kirjeldused, liiga valus. Rohkem ei taha, sest tunnen end sama õrna, tundliku ja haprana. Tema valu mind ei aita, aga on lohutav teada, et ma ei ole ainus olend, et niimoodi seda läbi elan.

Siis lugesin lugu „Hapraks kulunud elulõng“ – nii tähtis ja kõige vajalikum lugu üldse. See liigutas mind ja ma mõistan, et abi vajavad ka need, kes on sellise inimese kõrval, kes suitsiidimõtetega vaevleb. Aitajat peab ka aitama. Ma nii loodan, et selliseid lugusid ei jagata mitte ainult ajakirjades, vaid ka lasteaias, koolis ja töökohtades, kus me iga päev käime. Kui kodus on juba asjad „hukas“, siis teinekord inimene avab end veidike tööl, nagu selle loo alguseski, et me oskaksime ja oleksime valmis reageerima.

Ja siis lugesin kaanelugu, mis sidus need kaks kurba ja tõsist lugu nii tabavalt kokku. Terve lugu on täis pikitud tõeterasid, kuidas ise ennast ära ei kaotaks ja ELAKSIME.

Ma ei ole üldse ajakirjainimene, ei osta ega loe neid, ja nüüd leidsin ühe Eesti Naise numbri, mis mind nii puudutas. Kokkuvõte: kirjutage veel ja veel. Ka ajakiri võib olla teinekord rohi ja plaaster korraga. Aitäh! G.

Ennast säästes

Septembrinumbris oli palju juttu ärevusest, sellega toimetulekust, mõistmisest ja armastusest. Väga inimlikud ja igapäevased teemad, millest oli huvitav lugeda. Kirjastaja Tiina Ristimets räägib avameelselt hingeelu teemadel. Jällegi kuldsed sõnad: „Armastust ei pea välja teenima, sest kui sa püüad oma vajadused maha suruda, siis varem või hiljem kaotad enda.“ Järeleproovitud ja kogetud tõde.

Ärevusega tulen toime tänu sellele, et leidsin oma viisi, kuidas tervist hoida. Ülemõtlemine, muretsemine, klatšimine, karjumine, kilpkonna moodi kilbi sisse pugemine minul ei toimi. Soovitan teistelgi leida oma ainuõige viis, kuidas säästa end ja hoida oma kõige kallimat vara: tervist. Diana

Suure lossi majapidajanna

Parim artikkel mu meelest oli Tiina Ristimetsast! Nii äge naine! „Olen oma elu poolt. Valin iseennast. Enne vajasid tähelepanu lapsed ja töö. Pole mitte mingit õigustust mitte elada iseendale.“

On palju naisi, kes ei saa kunagi elada iseendale – ja kas nad kõik seda tahavadki... Meil on erinevad elud ja unistused.
Ma olen aastatega aru saanud, et mina just nii tahangi elada: iseendale, aga alati oma perega koos, kes on mu turvavõrgustik, et jaksaksin vastu seista maailmas toimuvale. Mulle meeldib endast mõelda kui suure lossi majapidajast, kelle teha on kõik see, et su lähedased tunneksid õhtul koos ennast mõnusalt ja oodatuna.

Teen tööd oma unistuse nimel ja vahel elan pilvedes, nagu mu abikaasa tihtipeale ütleb, aga mulle see meeldib, nii elada. Jah, ma armastan oma hobisid, oma sõbrannasid ja hindan väga nendega koos veedetud aega. See kõik aitab mul olla parem mina ja mitte unustada iseennast. Nüüdseks võin öelda, et armastan ennast! Vahel meenutan perele ka: arvestage seda, et kui minul on hea olla, siis on teil kõigil hea olla! Käthlin

Kirjuta ja võida auhind!

Kõigi vahel, kes jagavad meiega oktoobrinumbrist inspireeritud mõtteid, läheb loosi kaks väärtuslikku auhinda:

• imeline valge Iittala Nappula küünlajalg (väärtus 149.90);

• tualettvesi Miss Dior Blooming Bouquet (50 ml 108.-, firmat Riviera), kus segunevad roosi õrn puudutus, rikkalikud pojengid ning Calabria bergamoti värskus.

Septembrinumbrist kirjutanute vahel loosisime auhinnad välja nii: tualettvee Hugo Jeans saab Käthlin ning Eesti Naise termose ja märkmiku G. Palju õnne!

NB! Auhindade loosimises osalevad kirjad, mis on saabunud enne 12. kuupäeva! Kirjuta aadressil [e-mail] või Eesti Naine, Narva mnt 13, 10151 Tallinn.