„Hingearmidest on olnud raskem vabaneda kui sünnitusarmidest kõhul.“ Miks kasvavat beebikõhtu imetletakse ning sünnitusjärgset keha kritiseeritakse?

Mul on olnud sünnitusarmid kõhul 30 aastat. Kõige tõsisemad armid on teinud mulle laste isa ja hingearmidest on mul olnud raskem vabaneda kui sünnitusarmidest.

Esimese raseduse ajal olin noor. Kui küsisin arstilt, mida teha, kui üha suurenev kõht kogu aeg sügeleb, siis ta vastas, et nii ongi normaalne. Ja mina muudkui kratsisin. Viimane arst, kelle juurde mind enne sünnitust suunati, oli minu sügelevast kõhust kuuldes üllatunud ja küsis, miks ma ei ole kreeme kasutanud. Ta ütles, et nüüd näeb mu keha elu lõpuni välja nagu Haapsalu sall.

Pärast sünnitust hakkas ka laste isa märkusi tegema, et mu kõht on ikka päris kole. Kuna aga olen talle poja sünnitanud, siis tuleb leppida. Laste isa ütles, et isegi ta sõbrad on küsinud, mis minu kehaga juhtus.

Kümme aastat hiljem meie suhe purunes. Küsisin abikaasalt, mille poolest see teine naine minust parem on. Vastuseks sain, et tal on ilusam keha.

Seksuloog Kristina Birk-Vellemaa ütleb, et suhtes, kus üks inimene lõhub teist, ei saa olla sügavat intiimsust. Üdini lähedased saame olla, kui võime olla haavatavad. Paraku siinse loo partneri ütlused lõhuvad inimese lähisuhet iseendaga.

Avalik kuvand rõhub enesearmastusele ja unikaalse ilu võimalikkusele, mis aga jääb enamikule kättesaamatuks. Eriti kui inimese minapilt ja enesehinnang on viltu vajutatud ning ainuüksi nende sirge(ma)ks saamine on kangelastegu.

... Loe edasi artiklist.