„Minu maailm jätkus justkui aegluubis.“ Mida õpetas ootamatult tekkinud võimalus surmauurija Karl Käsnapuule elu lõpu üle?

Kuumal suvepäeval suvila terrassil sulades on ehk jahutav mõelda jääst? Vestan sulle loo sellest, kuidas kukkusin kord läbi merejää, ja mõtetest, milleni toona jõudsin.

Nimelt ühel ilusal päikeselisel talvepäeval uitasin tasakesi avaral jääl. Tegin vahepeal peatuse, et nautida rahus seda säravat hiilgust. Oma varvaste ees märkasin pea nähtamatut mõttelist joont, millest alates tundus valgus veidi erinevalt helkivat. Tegin omaette naljagi, et ega see peidetud jääpragu ole. Aga no ei saanud olla, sest terve talve kestnud krõbe külm oli jääkatte kasvatanud haruldaselt paksuks. Nii paljut mu sisetunne siiski mõjutas, et enne järgmist sammu otsustasin eesolevat lund pisut varbaga toksida...

Äkitselt varises kogu kupatus, kõik lume- ja jääkihid kokku ning sügavusest paistis tume merevesi. Kaotasin tasakaalu ja hakkasin otsejoones kukkuma tekkinud auku. Juhtus see, millest eluohtlikesse olukordadesse sattunud inimesed sageli räägivad: minu maailm jätkus justkui aegluubis.