Luik rääkis loo oma lapsepõlvest. „Vaatasin lapsena talvehämarikus ühte pruuni kõrrekest ja tahtsin sõnade abil väljendada selle kõrrekese üksindust ja unustatust. Kõige elava üksindust ja samas ka salajast ühtekuuluvust. Seda peab igal ajastul uuesti inimkeeles väljendama. Peab tõlkima inimeseks olemist ikka uuesti inimkeelde. Nii, et see inimesi ühendaks ja liigutaks. Sest inimesed on nagu see kõrreke.“

Loe täispikka intervjuud Viivi Luigega SIIT.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid