KAANELUGU | Viivi Luik: olen elu jooksul mitu korda olnud väga raskes olukorras, aga ikka on olnud teadmine, et küll saab

Kui ilmus Viivi Luige raamat „Kuldne kroon“, oli mu elus habras seis, talveväsimus ja inimarengu järjekordne valuline spiraaliring. Lugesin Viivi teksti suure naudinguga, see oli sügav ja kerge, inimkogemuse mänguline kontsentraat − puhas eeter. Eluvaimustus voolas soontesse tagasi. Ilus on elada.

On märgiline, et vestleme kohvikus. Ümberringi on sigin-sagin, kohvimasina klobistamist, piimavahupahvakute rongiviled, naerud-kajad, lusikad-kahvlid. Sulle meeldib nii kokku saada kui ka kirjutada kohvikutes. Miks?

Mul on vaja inimestega kõnelda, sõpradega kokku saada. Tulla ja minna. Ma ei taha liiga kaua ühes kohas paigal olla. Jääda ei taha kuhugi. Kui on küllalt oldud, on aeg ära minna. Uude kohta.

Mängleva kergusega lood selle...

Oma ruumi.

Loe pikemalt edasi artiklist!