„Ka Saksamaal räägitakse alles nüüd.“ Küüditamist uurinud ekspert: mitmed olulised küsimused on jäänud lahti rääkimata

Aastaid inimsusevastaseid kuritegusid, sealhulgas küüditamisi uurinud kaitsepolitsei juhtivspetsialist Andres Kahari hinnangul on ühiskonnas olulised küüditamist puudutavad küsimused jäänud lahti rääkimata. Samas kui oma tõest kümne küünega kinni hoitakse, ei ole selles vestluses ka kindlatest tõenditest tolku.

Varem ei olnud Eesti ühiskond valmis neil teemadel arutlema, kuid praegu tundub olevat sobiv aeg seda diskussiooni alustada. „Ka näiteks Saksamaal või Norras räägitakse alles nüüd detaile lahti, alles nüüd antakse hinnanguid.“

Et taasiseseisvumise järel neid küsimusi ei lahatud, on samas ka mõistetav. 1990ndatel ei teadnudki keegi midagi. „Venemaa ju midagi ausalt ära ei rääkinud. Levitati desinformatsiooni, üritati toimunut pisendada ja vastutust kohalike kaela veeretada.“

Kui kaitsepolitsei asus 1990ndate teisel poolel küüditamist uurima, läks jupp aega enne kui hakati mõistma, kuidas asjad käisid. Õnneks on säilinud pea kõik toimikud nii nende perede kohta, keda küüditati, kui ka nende kohta, keda kätte ei saadud. Lisaks leiti muid allikmaterjale, samuti kannatanute, tunnistajate ja kahtlustatavate ütlused.

Kahar nendib samas, et raske on muuta aja jooksul kujunenud uskumusi nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. Sõltumata sellest, mis suunas dokumendid näitavad.

„Mäletan, et ühele kannatanule tutvustasime menetluse käigus kogutud tõendeid. Kirjeldasime tema pere küüditamise protsessi, et küüditamise põhjuseks oli see ja julgeolekuohvitser tegi seda. Tema ajas vastu: „Ei, ma tean täpselt, et külamees x oli küüditamise põhjustaja. Kus on tõend tema kohta?“ Ei õnnestunudki ümber veenda,“ meenutab Kahar.

Loe SIIT pikemalt, kuidas küüditamise operatsiooni ette valmistati ning mida Kahar on erinevaid dokumente uurides avastanud!